Laps on 4 aastane. Väga tegus ja toimekas. Viimasel ajal olen märganud, et ta on üsna emotsionaalne - hakkab kergesti nutma, kui teha midagi teisiti, kui tema oleks tahtnud. Näiteks, mängisime arstimängu. Ravisime nukkusid ja kaisuloomi - panime erinevaid diagnoose ja ravisime nii naljaga pooleks. Kui ma siis ütlesin, et karumõmmil kõht valutab ja talle tuleb anda sooja teed juua, kuid temal oli hoopis teine mõte, mis karubeebil viga oli lapsel nutt kurgus ja pisarad silmis.
Minu küsimus on, kas see on normaalne käitumine või on me laps liialt empotsionaalne. On see halb või hea? Kuidas tõsta lapse enesekindlust ja ühtlasi ka seda, et teisel võib olla oma arvamus ning et selles pole midagi halba.
Te olete hakanud muretsema, et poeg on liialt emotsionaalne, nutt tuleb kergesti ning ta pole piisavalt enesekindel ja ei lepi, kui teistel on oma arvamus. Olete märganud, et poiss on just viimasel ajal eriti tundlikuks muutunud. Kui nii, siis võib ju mõelda, kas ta on mures kellelgi või millegi pärast, on teie peres olnud veel muutusi, kas teie ise ja teie pereliikmed on ise tasakaalus ja üldine pereelu piisavalt stabiilne. Kui tõesti leiate mõne seose, siis juba see teadmine võib tuua teile kergenduse. Mõelda jääb veel, mida teha, et poeg ei oleks kellegi pärast ärevuses ja tunnetaks, et kõik on hästi.
Küsite, kas poja reageerimine on normaalne, on selline emotsionaalsus hea või halb? Emotsionaalne olla on kindlasti normaalne, tundlikkus on inimestel erinev, kuid võib ka olukorrast tulenevalt olla muutuv. Nagu juba mainitud, oleneb see lisaks kaasasündinud närvisüsteemile ka varasemalt kogetust, elusündmustest. Näiteks võite jälgida, kas mõnes olukorras esineb poisi tundlikkust rohkem. Ikka sellest, et rohkem teda mõisa. Kuidas käitub ta teistes mängudes, teiste inimestega, st teises kontekstis. Näiteks on võimalik, et arstimäng on talle kuidagi olulisem. Võib ju olla, et meenub, kui ta on olnud haige või kellegi teisega juhtus midagi. Kas on veel teemasid, mis teda kurvastavad või hirmutavad? Aga jah, on täieti normaalne, et ühe jaoks on mõni asi rohkem oluline kui teisele, samuti see, et sama asja suhtes ärevusetase muutub ajas, st kerkib esile või taandub. On ju meil kõigil omad elamused ja kogemused, mis meid võivad haavatavaks teha. Küllap meenub teil endalgi, et vahel pingelisel ajal on ärrituvus kergem tulema või mõnel hetkel kergemini pisarad varuks.
Isegi kui pole konkreetset põhjust ega kogemust, mis teie poega tundlikuks on teinud, püüdke vältida hoiakut, et poja käitumisele või emotsionaalsusele peaks andam hinnangu: hea või halb. Kui ta kogeb teie reageeringut nagu oleks temaga midagi valesti, siis see õõnestab tema enesetunnet, toimetulekut emotsioonidega ja seeläbi ka enesekindlust. Nii suured kui väikesed inimesed, olles oma keeruliste emotsioonidega silmitsi, vajavad peamiselt seda, et lähedased neid mõistaks ja toetaks, nad vajad teadmist, et võivad oma tundeid tunda. Kui peaks raskel hetkel, on see siis ebaedu, mängus kaotajaks jäämine, millestki ilma jäämine, haiget saamine, hirm, pettumus või mis tahes muu üleelamine, keegi veel arvustama tundeid või tegema etteheiteid enesetunde või isiku kohta, sellest pole endaga toimetuluks kuidagi abi, pigem on järgmine kord sama olukorraga silmitsi olles ebakindlus suurem. Muidugi pole mingit alust arvata, et olete kuidagi pojale varem kriitikaga liiga teinud – võtke seda pigem kui üldist juhtnööri. Mida aga igaüks vajab emotsionaalselt tundlikul hetkedel, on hea kuulajat, kes saab aru, peegeldab tundeid, võimaldab olla tunnetega silmitsi, on lihtsalt olemas. Seega empaatia ja kuulamisoskus on need, mida võite kindlasti oma pojale pakkuda, et tõsta tema enesekindlust, kui tal on raske, on pettunud, hoiab kinni oma arvamusest, st siis on emotsionaalselt oluline hetk tema jaoks. Vastavalt vajadusele kas peegeldada tundeid või sõnastada ümber seda, kuidas te temast aru saate. Teie näitel võiks see olla näiteks nii: sulle ei meeldinud minu arvamus … ; sa arvad, et karumõmmil on vajab midagi muud, et kõhuvalu üle läheks … , sulle tundub, et ta vajab midagi muud … , sa oled kurb, et karumõmmil on kõhuvalu … , sa oleksid tahtnud ise öelda, mida on vaja teha ….. vms. Siis saab poiss edasi arutleda, tunda, et tema arvamust võetakse tõsiselt ja mis veel oluline – julgustate seeläbi teda veel rääkima, kuidas see teema teda puudutab ja mille poolest on oluline just nii teha nagu ta on mõelnud.
Seega, et ta õpiks teiste arvamustega leppima, tuleneb tema enda kogemusest, kui tema arvamusega arvestatakse. Kui eriarvamused on lubatud, neid ei hinnata õigeks ega valeks, julgustatakse mõttevahetusi, pole vaja karta mahategemist, pole ka põhjust olla nii tundlik. Seega väljendage oma arvamust, argumenteerige, jätke sama õigus oma arvamusel ka talle ning seejuures hinnanguid andmata. Seeläbi ta ka muutub vähem sõltuvaks ja julgeb jääda iseendaks. Leidke üles need võimalused, kus kaks arvamust ei võistle, mahuvad kõrvuti (nt võib ju olla samal ajal hea ravi juua sooja teed kui ka mõni muu asi) ja jääb vastastikune austus ka erimeelsuste korra.
Kokkuvõttes võikski öelda, et lapsed õpivad läbi eeskuju ja kogemuse. See on suurepärane, et teil on toredad ühiseid tegemisi. Jätkake koos mängimisi, arutamisi, soodustage erinevate mõtete väljendamisi ja kinnitage, et tema arvamus on teile oluline. Kui vähegi võimalik, siis püüdke mitte muretseda poisi emotsionaalsuse pärast, näidake tallegi julgesti oma tundeid, jagage tunnustust talle, soosige avatust ja siirust, lihtsalt aktsepteerige teda ja ennast sellisena nagu olete.
