laps on mul väga tagasihoidlik ja vaikne. arake. kuid siiski on ta klassis leidnud sõpru. on esimeses klassis. just selle tema arglikkuse pärast olen teda lubanud peale kooli minna külla teistele ja ka klassikaaslasi enda poole kutsuda. et sõprus suureneks ja laps julgemaks muutuks.
juhtus aga selline lugu, et peale üht külaskäiku läks laps nö kaduma. enne veel kui lubasin külla, käskisin vaadata, et kas ta telefon on laetud. olla küll. lähen talle lepitud ajaks lepitud kohta järgi. helistan.telefon väljalülitatud. teda pole. selles kohaski pole. hakkasin siiis jälgi ajama ja no tunniga leidsin lapse üles.
mõtlesin talle karistuseks, et 3 päeva kellegi poole ei saa ja keegi meile ka ei tule.
tavalise sõjakama lapse puhul oleks see ok karistus. aga mul on nii arglik ja püüdlikult hea laps. aga ma pean ju teda kuidagi karistama, et sellist asja endam ei juhtuks. mul on ka tüütu muudkui sõita talle järele. elame koolist kaugel.
laps nüüd nii õnnetu ja põeb. sõbrannad olid ta mängust eile välja ajanud ka. see on küll odav populaarsus, et kutsub lapsi enda poole, sest meil on lahe lastetuba. aga tema sotsialiseerumise mõttes on see odav populaarsus oma laheda toagagi hea.
kuidas karistada sellist arglikku last, keda ühtpidi nagu karistada ei tohiks. aga kui ei karista, siis ma ei taha et ta arvaks, et talle on kõik lubatud. mingid piirid peavad ju olema? kokkulepped peavad maksma
mul veidi segadus, miks sa pead last karistama.
ühelt poolt oled rahul, et laps karistuse sai, teisest küljest mõtled, et miks sa karistasid ja kas see oli kõige õigem karistus.
mis siis oli lõpuks lapse süü
- ei adunud, millal tema telefon tühjaks võib saada
- ei ilmunud kohale kokkulepitud ajal
- või veelgi mingi muu variant...
mis oli lapsepoolne versioon. Kui ta ennast ise ka halvasti tunneb...miks siis mitte andeks anda.
Kirjutate, et piirid peavad olema ja kokkulepped kehtima ja sellega olen täiesti nõus. On heameel, et tajute oma lapse arglikkust ja oskate näha karistamises ohtu tema enesehinnangule ja enesekindlusele. Th.Gordon leidis, et kui osatakse sõnadega piire seada, pole karistada vajagi. Minu kogemustel on see ka kinnitust leidnud. Et laps muudaks käitumist, peab ta mõistma oma teo mõju, karistus seda arusaamist aga ei anna.
Kirjutate, et laps on õnnetu. Siis võikski alustada sellest, et sõnastada tema praegused tunded: "Ma näen, et sa oled ise ka õnnetu, et nii juhtus." Laps ilmselt vastab midagi, püüab selgitada. Oluline on ka seda kuulata ja sõnastada. See võib olla umbes (ma kirjutan oletuslikult, teie sõnastate seda, mida lapselt kuulete): "Sul oli küll plaan minna Mari juurde, kuid kui Mari tahtis hoopis Tiina juurde minna, läksid kaasa. Sa ei osanud arvestada, et mina ei tea kus oled. Ja telefon sai ka tühjaks, sest unstasid laadida."
Kui laps kogeb, et saate temast aru, mõjub see kergendavalt ning nüüd, pingest vaba, on temas valmisolekut ka teid kuulata ja aru saada.
Olukorras, kus lapse soovimatule käitumisele tuleb piir seada, on tähtis vältida suhtlemistõkkeid (nendeks on kõik sina keeles pöördumised: etteheited, moraal, õpetamine jt., vt. Th. Gordon "Tark lapsevanem").
Oma sõnum on kasulik esitada kolmes osas: kirjeldada lapsele tema käitumist, selle tagajärgi teie jaoks ja oma tundeid. Nt. "Olin mures, kui sind ... juurest ei leidnud. Otsisin sind, kulutasin tund aega ja sõitsin maha ...krooni eest bensiini. Kuna su telefon oli välja lülinud, ei saanud ka helistada ning ma olin päris pahane."
Selline kolmeosaline teade muudab lapsele n.ö. nähtavaks oma teo tagajärjed teie jaoks ja loob seeläbi eelduse edaspidiseks käitumise muutmiseks. Muidugi tuleb nüüd jälle lapse õigustused ära kuulata ning tema käitumise aluseks olnud vajadusi ja mõtteid sõnastada. Kuni teineteisest aru saadud. Võib juhtuda, et laps pakub ise edasiseks lahenduse, et taolised olukorrad ei korduks. Kui ei, tuleb endal öelda umbes sellist "Luban sind sõprade juurde, et saaksid teistega suhelda. Tahan edaspidi, et teed nii nagu oleme kokku leppinud." (See on lapsele selgem kui "pead kinni kokkulepetest".)
Ja tuleb valmis olla, et mõned korrad võib ikka arusaamatusi juhtuda. Tegu on ju esimese klassi lapsega, kes uues olukorras ning alles õpib läbi oma kogemuste. Mida selgemaid teateid ta teilt saab, seda kiiremini ja kergemi ta tõenäoliselt õpib ja kohaneb.
Kui probleem lahti räägitud ja laps ära kuulatud, siis sobivaid lahendusi on kasulik ühiselt otsida. Kuueastmeline probleemilahendusmudel on selleks igati sobilik. (Vt. Th. Gordon "Tark lapsevanem")
Rõõmsat koostööd ja meelerahu!
