On mure seoses lapse söömisega.
Probleemid algasid umbes aastaselt, kui laps keeldus hommikusest pudrust, hakkas eelistama leiba, sepikut või jogurtit.
Nüüd on juba peaaegu kahe aastane ja streigib ka lõunase toiduga. Ta ei taha enam meie peretoite, näiteks keeldub ta suppidest,ühepajatoidust, hakklihakastmest, hautatud kapsastest, makaronidest, riisist jpt toitudest. Ta lepib ainult keedetud kartuliga ja praetud hakklihaga, aga seda ei taha ta iga päev, vahel sööb ka ahjulõhet.
Kui ta sooja lõunasööki ei taha, siis annan talle leiba, mis talle väga maitseb. Tihti sööb leiba nii hommikul, lõunal kui ka õhtul.
Õhtuti ta sooja toitu ei soovi, kuigi me ise sööme, tema siis näksib midagi.
Ma tahaksin teada, mida peaksin tegema, et poeg hakkaks korralikult sooja toitu sööma. Kas tuleb lapse soovidele järele anda ja pakkuda süüa seda, mida ta soovib või anda toit ette ja kui ei söö siis midagi muud mitte anda? Kas tuleks nõuda järjekindlat peretoidu söömist?
Olete nõutu, ning ei tea, kas järgi anda lapse toitumise eripäradele või suunata last ikkagi enam sööma samasid roogasid, mida ülejäänud pere.
Üsna tavapärane on väikelaste puhul see, et nad valivad väga, mida suhu pistavad. Ettearvamatu ja valiv toidusse suhtumine on väikelaste puhul normaalne. Neil on toidu osas selged eelistused, nad tahavad ikka ja jälle sedasama toitu. Nad otsustavad näiteks, et neile ei meeldi toit, mida nad varem armastasid. See ei tarvitse nii jääda. Põhjus võib peituda ka lapse vanuses- umbes kaheaastased hakkavad iseseisvuma ja oma mina tunnetama ning selle mõjukuse piire katsetama- mina otsustan! Toitu valides on neil võimalus olukorda kontrollida.
Vanemad kipuvad kiirustama otsuste üle, mida nende laps sööb ja mida mitte. Nii nad hakkavadki pakkuma vaid seda, mida laps tahab. Peaasi, et laps midagigi sööks.
Hea uudis on see, et aja jooksul lapse toitumisharjumused muutuvad ning nad hakkavad sööma erinevamaid asju. Selleks aga soovitavad spetsialistid ikka pakkuda lapsele sama toitu, mis kogu perele, aga laps saab näiteks ise valida, mida ja kui palju oma taldrikule tõsta; abi võib olla ka lapse kaasamisest söögitegemise protsessi; pakkuda toitu loovalt ja lapsepärases vormis; kui laps keeldub söömast, lubada tal laua äärest ära minna, aga eritoitu talle sellegi poolest ei valmistata- ei maksa karta, et laps ennast nälga jätab! jne.
Oluline on oma last jälgida – seni kuniks ta on rõõmus, aktiivne ja suhtlemisaldis, probleeme ei ole kõhukinnisusega, ei haigestu tavapärasest enam, - ei ole suureks mureks põhjust. Kindlasti võite nõu pidada oma perearstiga ning teha mõned analüüsid, et hinnata tema seisukorda ka objektiivsemal moel, või konsulteerida mõne toitumispsühholoogiga. See annab teile tuge usaldada oma last ning uskuda, et tegemist on teatud määral ealise iseärasusega.
Lisan siia ühe artikli lingi, kus käsitletaks lapse ühekülgset toitumist ja mida taolises olukorras ette võtta:http://www.toidugaterveks.com/tervis/laps-soob-ainult-makarone/
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
