Olen mures 9-aastase tütre pärast. Kolisime hiljuti uude kohta, laps pidi kooli vahetama. Ta oli selle suhtes positiivselt meelestatud, ent nüüd saan aru, et see olukord on talle siiski keeruline. Septembrist algasid tikid, esialgu harva. Nüüd juba iga päev ja süvenevad- silmade pilgutamine, näogrimassid. Olen lugenud, et neile ei tohi tähelepanu pöörata, siis kaovad kiiremini.
Lapsel oma sõnutsi koolis muresid pole. Tal on tekkinud paar sõbrannat, kellega rohkem suhtleb. Mis teda häirib, on koduste tööde maht- selle üle on ta oma pahameelt väljendanud, aga samas saab ta kõigi ülesannetega kiirelt ja hästi hakkama, lihtsalt pole harjunud seni eriti pingutama koolitööde osas.
Püüan last igati tunnustada ja uurin tihti, kuidas tal koolis läheb. Ta ei ole väga kinnine, ent kipub oma muresid siiski sissepoole elama.
Soovin oma last aidata- mida ma veel teha saaksin?
Aitäh!
Olete mures, sest teie 9 aastasel tütrel on seoses elukoha ja kooli vahetusega tekkinud tikid. Püüate last tunnustada ja küsite ka kuidas koolis läheb, kuid tahaksite veelgi rohkem teda toetada.
Lapsed väljendavad oma tundeid olukorras, millesse nad on sattunud ja mida nad muuta ei saa, ehk siis stressi, erineva käitumisega. Antud juhul on selleks siis tikid. Alati ei järgne stressikäitumine tekkinud olukorrale või muutusele koheselt. Erinevad stressi tilgakesed kogunevad ja kuhjuvad ja siis ühel hetkel hakkavad justkui üle ääre ajama. Seepärast on mõnikord üsna raske konkreetsele põhjusele jälile saada, sest põhjus- tagajätg seos ei kehti. Niisis tasuks kindlasti mõelda ka sellele, kas enne kooli vahetust oli olukord stabiilne. Kuidas te ise kolimisse suhtusite, kas muretsesite oma töö pärast enne ja nüüd, kas teiste pereliikmete vahel on suhted soojad ja toetavad. Mõnikord elavad lapsed oma käitumisega välja just nende pereliikmete stressi, kellega nad lähedased on.
Kui tütar koolist midagi räägib, siis püüdke jääda neutraalseks. Olge lihtsalt tema jaoks kohal ja kui ta avaldab näiteks pettumust, et õppida on palju, siis peegeldage talle tema väidet tagasi. Näiteks:”Sulle tundub, et selles koolis tuleb rohkem õppida…!?/ Sulle tundub, et õpetajad jätavad liiga palju koduseid töid…!/ Hm….sa ei tahaks nii palju koduseid töid teha!?” jne. On võimalik, et tütar kas kinnitab või korrigeerib seda, mida te olete mõistnud või hoopis selgitab sealt edasi ja tuleb välja uue väitega. Teie jällegi peegeldate neutraalselt. Niiviisi on teie tütar ise vestluse teejuhiks. Lapsed ei vaja alati nõuandeid ja ehk mitte nii palju tunnustustki, pigem teadmist, et teda mõistetakse ilma hukkamõistuta. Kui näiteks kinnitada mõnda lapse väidet, et jah, see on õige, siis võib tekkida olukord, et laps püüab maksku, mis maksab saada teie heakskiitu. Kui tekib vajadus, siis pigem võiks öelda:”Tõepoolest, mulle ka tundub nii!” Kui soovite vastanduda või soovite, et laps veel mõne väite üle järele mõtleks, siis võiksite sõnada:” Kas tõesti!?/ Hm…Kas võiks veel mingeid variante olla!?” jne. Niiviisi areneb lapse enesekindlus ja teadmine, et ta saab ise olukordadega hakkama, suudab ise leida sobilikke lahendusi ja ei pea muretsema vanemate (ega hiljem ka kellegi teise) heakskiidu pärast. Kui te liialt uurite või pärite, siis tajub laps, et olukord on kriitiline ja murettekitav. Niiviisi tõuseb lapse alateadlik ärevuse tase ja see võibki väljenduda tikkides.
Nii täiskasvanutel kui lastel kujunevad gruppides välja omad teatud rollid. Näiteks on klassis iga õpilane omamoodi kirjeldatav. Keegi on naljataja, keegi on just see, kes alati vastata oskab, keegi on see, kellega alati midagi juhtub jne. Samasugused rollid on ka väikestes sõpruskondades. Keegi on lepitaja, keegi algataja jne. Kuna tütar alustas uues koolis, siis see tähendab ka tema jaoks teatavat identiteedikriisi. Vanad rollid enam ei toimi ja uued pole ehk veel välja kujunenud. Lapsed räägivad tihti pigem õppimisest, kuid mida ei puudutata on omavaheliste suhete teema. Inimene on sotsiaalne olend ja see millised on suhted, määrab ära ka selle, kuidas me end tunneme. Jällegi, ärge käige peale, kuid olge n.ö. kohal, kui tekib võimalus kuulamiseks ja peegeldamiseks.
Selleks, et mõista, kuidas tütre kohaneine läheb ja teda parimal kombel toetada, oleks kindlasti hea kontakti hoida klassijuhatajaga. Kui tekib võimalus tütre klassikaaslaste vanematega ühiseks ajaveetmiseks, siis sellest oleks kindlasti abi. Samuti võiksite julgustada tütart näiteks pinginaabrit või mõnda teist sõpra külla kutsuma.
Kui teie tütrele meeldib kätega midagi teha, siis võiksite osta käsitöö poest savi ja sellest siis koos midagi voolida, meisterdada. Lastel aitab stressi maandada igasugune käeline tegevus. Pealegi on siis võimalik üksteisele lugusid jutustada ja teil omakorda jällegi lapse mõtteid kuulata, peegeldada.
