Tere!
Olen suuresti mures oma poja käitumise pärast. NImelt on ta hakanud viimasel ajal tihti ütlema kõikide uute pakkuvate tegevuste kohta "ei taha" ja käitub nagu oleks igav. Ainult mängib autodega ja vaatab multikaid. Nüüd olen selle suuremas osas ära keelanud. Ta ei oska enam midagi teha kui ainult autodega mängida.
Samuti on laps kergesti närviline - st kui nt kogemata auto kukub maha, hakkab närviliselt kõva häält tegema ja jonnima. Saan aru et 2-3 aastastel esineb palju jonnihooge aga poeg meil teeb seda juba kaua. Kui midagi ka teeb siis surub hambad kõvasti kokku. Riietumisel ka mängib/lollitab ja ei aita ennast riidesse panna. Olen ta juures ja aitan kuid korra võtab püksisäärest kinni ja tõmbab korraks ning loobub. Läheb närvi. Ma ei jaksa enam .
Kui rääkida temaga ükskõik millest, silma ei vaata väga ja tundub et ta on muutunud täitsa teistsuguseks lapseks mis paneb mind, muretsema. Mees võtab asja rahulikult, mina olen väga emotsionaalne ja ametilt olen ka lasteaiaõpetaja (ehk see paneb mind ka rohkem nõudma asju lapselt).
Viimane asi mind viimasel ajal ka palju-palju muretsema paneb on see, et mu oma laps ei tunne huvi üldse käeliste tegevuste vastu - ütleb ma ei taha. Nt kuna olen ise kunstihuviline ja tean et kunst arendab mõtlemist, kõne ja tulevikus kirjutamist, siis ma jään sellesse kinni. Kui ta saab 3 siis kardan et ta üldse keeldub asjadest ja enam kunsti ka ei tee. Kodus ma väga ei tee midagi kartes et siis ei tee ta enam midagi kaasa. ui me oleme midagi teinud, siis Olen kuulnud et lastele ju väga meeldib emmedega meisterdada jne aga minu mitte Isegi kõige lihtsamas montessori tegevused ei paelu, kui siis ehk korraks.
Paluks abi, lohutust või nõustamist.
Nüüd juhtus nii, et vastasin teie murekirjale ka perekooli.ee-s, seega võib mõni mõte tulla kordamisena ja samas püüan ka nii teha, et poleks vaid sama jutt.
Alustan kirja viimasest teemast. Esimene mõte on see, et selles vanuses on vara öelda, et lapse huvipuudus käelise tegevuse või kunsti vastu viitaks probleemidele või tähendaks raskusi hiljem. Seda enam, et poisid ju huvituvad rohkem füüsilisest tegevusest ja tõepoolest, pigem autodega mängimisest kui laua taga joonistamisest jms. Kuigi loovad tegevused on tõepoolest mitmekülgselt arendavad ja üritada last neisse kaasata, on kahtlemata väga soovitav. See kõik arendabki, kui säilib lapse õhin, ta saab ise valida, kujundada, oma fantaasiat rakendada. Tegevus peaks eelkõige talle meeldima, pakkuma rõõmu, nii tegemisest kui tulemusest, olema võimetkohane ja andma ruumi omal moel asju teha, saada uut kogemust. Usun, et olulisem ehk ongi rõõm tegemisest, mitte niivõrd see, kui hästi see õnnestub – vähemalt mitte teiste arvates. Teiste hinnangud ei pruudi olla üldse vajalikud, kuid teie saate väljendada rõõmu selle üle, mis talle korda läheb. Näiteks kui ta midagi korda saatis, tegi, siis las ta ise väljendab, kas see talle meeldib, mille poolest, mis ta veel tahaks teha - see arendaks ühtlasi ka tema väljendusoskust ja oma tahte ja valikute tunnetust, mis on selles vanuses (mina-ise) väga vajalik. Kui tema ise tunneb uhkust, vaimustust, innustab see teda ikka ja jälle tegutsema.
Teie võimalus on arvestada seda, mis teda huvitab, pakkuda talle erinevaid võimalusi ja soosida uudishimu, kuid vältida negatiivseid emotsioone, pahandamisi ja muid ebakindlust ja ebaõnnestumist soosivat tagasisidet. Võimalik, et ta tunneb huvi siis joonistamise, voolimise ja meisterdamise vastu, kui näeb, et teised seda teevad ja see on tore, saab seda ühendada talle põnevate asjadega. Tal peaks jääma võimalus teha kaasa või ei, mitte saama negatiivset tagasisidet kui talle miski ei meeldi või ta ei taha.
Teda saab kaasata läbi huvi tekitamise. Loovust saab arendada ka seeläbi, et ehitada klotsidest torne, garaaže autodele, voltida lennukeid, voolida laevu, maalida maske ja siis nende kaudu leiutada oma mänge, kujutada multikategelasi. Võib-olla leiab ta mõne huvitava viisi koos isaga midagi toredat teha. Võimalik, et mees suudab leida just poisile sobivaid tegevusi ja mis peaasi, poisid ju nii väga vajavadki isade tähelepanu ja kaasatust.
Lugemise-kirjutamise vastu huvi tekitamine selles vanuses ongi ehk liialt varajane. Usun, et praegu oleks uudishimu tekitamine rohkem seeläbi, et loete talle ise huvitavaid raamatuid, vaatate pilte, jutustate ise midagi ja püüate tal oma fantaasiat edasi arendada, nt oma lugu teha, läbi mängida, aga ka tegelasi meisterdada jne.
Praegu on tähtsam see, et säilitada lapse mängulust ja lasta tal ise avastada ja oma uudishimu säilitada, olgu need siis autod või muud poistele huvipakkuvad asjad ja tegevused. Teie saate pakkuda võimalusi, julgustada, toetada ja mõista ka seda, kui ta oma vanuses veel neid asju ei taha, mida justkui peaks. Lihtsalt pole veel tema aeg ja iga laps on ju omamoodi, ka võib olla erinev viis väljendada loovust. Mõistan suurepäraselt, et kui teil endal on kunstihuvi, siis soovite seda pakkuda ka lapsele. Tema aga leiab oma huvid ja tee selleni, milles tema isikupära väljendub. Saate olla tähelepanelik selles, et avastada, mis talle tähtis on ja innustada teda proovima, kuid lähtuda tema vajadustest ja valmisolekust. Peaasi, et ta kogeks positiivseid elamusi, siis on temas rohkem ka uudishimu uue vastu ja julgust, enesekindlust end teostada.
Kirjeldate, et poiss loobub kergesti kui miski ei õnnestu, jonnid on sagenenud, teeb kõva häält, ärritub. Nagu oletegi mõistnud, räägib see tema halvast enesetundest. Siinkohal vajab ta kindlasti teie rahulikku meelt ja abi oma tunnetega toimetulemisel. Selleks on parim viis temas toimuvat püüda peegeldada, sõnastada ümber seda, kuidas te temast aru saate. Näiteks nii, paistab, et sa oled pettunud, et ….; sa tahaksid osata ise riidesse panna , kuid ei tule välja. Või siis hoopis julgustad nii: sul tuli see (mistahes asi) hästi välja.. proovime koos edasi.. ; tahad seda koos teha või ise … jne. Kindlasti on peamine, et ta kogeks õnnestumisi ja saaks piisavalt positiivset tagasisidet.
Mis puutub selles vanuses jonnimisse, siis oma kogemustest teategi, et see on eakohane viis protestida ja oma vajadustest ja emotsioonidest märku anda. Samuti tärkab selles vanuses tema mina-ise, tema eneseteadvus, mis väljendubki „ma tahan“ ja „ei taha“ jne. See on väga loomulik, et ta kogeb pettumusi aga ka viha. Neid on sageli väga raske tal endalgi taluda. Paremini tuleb ta oma tunnetega toime siis, kui ta saab neid turvaliselt väljendada. Siinkohal on jälle kõige parem keskenduda temas toimuvale ja olla aktiivne kuulaja (vt suhtlemisoskuste KKK). Jonni teemal on üks hea raamat: A.J.Solter „Nutt ja jonnihood“ (vt ka teisi lugemissoovitusi meie kodulehel).
Lõpuks lisan veel, et arvestades seda, et teie poeg pole veel kolmenegi, siis on kõige tähtsam, et ta saaks lihtsalt laps olla, mängida vabalt seda, mis teda köidab, joosta-ronida nagu posid ikka. Ka veel 3-6.a. vanuses on oluline arenguülesanne initsiatiivi toetamine, oma tahte kujundamine. Seda aga pärsib liigne nõudlikkus, süütunne, negatiivne tagasiside. Praegu oleks oluline säilitada tema mängulusti, rõõmu, eneseusku, pakkuda emotsionaalset toetust, kogemust, et teil on koos tore, samuti isaga, saada positiivseid elamusi, kogeda tunnustust, soojust, hellust, siis säilib ka uudishimu ja usk oma suutlikkuse, mis on ju õpivõimeks hädavajalik kogu elu.
Lapsed võivad olla sageli hoopis teistsugused kui vanemad eeldavad või soovivad. Teie saate olla talle vaid julgustaja, toetaja, et parim temas saaks avalduda. Parim aga avaldub kui laps saab emmelt-issilt armastust, tema jaoks olemas olla emotsionaalselt, kõik muu tuleb siis omal ajal ja loomulikult.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
Isegi kõige lihtsamas montessori tegevused ei paelu, kui siis ehk korraks.