Tere! Mul on 8-aastane tütar, kes käib 2. klassis. Ta on pisikesest peale olnud väga aktiivne ja energiline, seltsiv ja taiplik laps. Seda ka praegu. Koolis on tal kaaslastega suhted korras, õppimine läheb hästi, ta käib lisaks rõõmuga trennis ja muusikakoolis. Kodus õppimisega probleeme ei ole, kõik käib tal lihtsalt. Aga probleemid on tema käitumisega kodus ja ka kodust väljas kui temaga koos on lähemad perekonnaliikmed (isa, ema, vanavanemad või täiskasvanud poolvennad, keda tal on 2). Igapäevaselt on meil probleeme sellega, et ükskõik mida tal teha paluda, järgneb sellele kohutav reaktsioon- vingumine, nutmine, karjumine ja vastu haukumine. Olgu siis teemaks juuste kammimine hommikuti, oma riiete kappi panek või mõni sarnane tavaline kodune töö. Lihtsalt jõuetuks muudab, et ta juba ärkab hommikul halva tujuga ja selles vanuses võiks ise minna hambaid pesema või juukseid kammima, kuid ta ei tee seda. Samas teda selle tegevuse juurde suunates järgneb eelkirjeldatud reaktsioon. Tundub, et see reaktsioon järgneb alati siis, kui ta peab tegema midagigi, mida ta ise hetkel ei taha. Ta küll teeb asjad ära, kuid teeb selle minu ja ülejäänud pere jaoks äärmiselt ebameeldivaks. Lisaks kipub ta olema väga isepäine- tahab ise korraldada oma käike ja ei "unustab" luba küsida, et peale kooli otse sõprade juurde minna jms.
Teine probleem on siis see, kui tulevad külla vanavanemad või vanemad poolvennad. Lisan, et peres kasvab ka 5-aastane vend. Külaliste juuresolekul hakkab tütar käituma nagu puurist pääsenud ahv- väänleb ringi toas, karjub ja on üldse täiesti pidurdamatu. Kui külalised lahkuma hakkavad, siis ripub jalgade küljes ja karjub, nutab, et need ei lahkuks.
Viimase umbes aasta jooksul olen tähele pannud, et ta on väga sõbralik väikeste laste suhtes (välja arvatud oma noorem vend). Ta nunnutab neid ohjeldamatult ja lausa lämmatab neid oma lähedusega. Tore ju kui suurem tahab väiksematega mängida, kuid ta on liiga pealetükkiv ja räägib pidevalt suhteliselt võltsi hääletooniga, et „küll sa oled ikka armas“. Ühesõnaga, tüütab ära väiksemad ja need pigem põgenevad ta eest lõpuks. Kui ma palun natuke tagasi tõmmata, vihastab ta minu peale.
Ka muude tegevuste puhul on nähata ohjeldamatust- kutsun ta appi süüa tegema, tuleb suure rõõmuga ja hakkab kohe korraldama, kuidas midagi teha. Kui ma üritan veidi hoogu maha võtta ja juhendada- vihastab ja jookseb minema.
Kõik jutt, mis ma tütrele räägin, on nagu nö hane selga vesi. Aastaid on samad teemad aga tulemust pole. Olen umbes 4 aastat tagasi läbinud Gordoni perekooli kursused. Olen üritanud seal õpitut rakendada, kuid erilisi tulemusi pole näinud. Näib, et laps tahab tähelepanu. Minu arvates saab ta seda kodus piisavalt, kuid ikkagi nõuab veel ja veel, vahendeid valimata. Mulle tundub, et tal on mingi psühholoogiline probleem, mis põhjustab sellist imelikku käitumist. Kas oskate kuidagi nõu anda, mis ma temaga peaksin edasi tegema?
Teie 8 aastane tütar näitab just kodus olles halba käitumist. Ta ärkab tihti halva tujuga ja ei tee, mida palutakse. Samuti käitub ta väljakutsuvalt külaliste saabudes. Olete üritanud rakendada perekoolis õpitut, kuid teile tundub, et see ei toimi.
Igasugune lapse käitumine on teatavat liiki sõnum. Kuna teie tütar käitub just kodus halvasti, siis tundub, et mingil põhjusel VAJAB teie laps teie reaktsiooni tema halvale käitumisele. Ükski laps ei taha olla paha laps, kuid ta käitub nii, sest ta ei oska teisiti. Kui tütrel on tõepoolest keskmisest kõrgem tähelepanuvajadus, siis võiks mõelda, millest selline olukord alguse on saanud. Kui 5 aastat tagasi sündis perre väikevend, oli tütar 3 aastane. Võiks eeldada, et 3ne laps on arenguliselt juba valmis emast eraldi olema ja valmis taluma kui ema tähelepanu väikevennale pöördub. Samas ei ole kunagi olemas üldist normaalsust, sest kõik lapsed ja nende vajadused on väga erinevad. Lapsevanema roll on lapse esmavajaduste rahuldamine. Siia kuuluvad: toit, turvaline kodu, lapse kuulamine, tema tunnete talle tagasi peegeldamine, ohtudest eemale hoidmine, piisava puhkuse tagamine jne. Samas on lapsevanema roll ka leppida geneetikaga ehk siis leppida sellega, et mõni laps vajab keskmisest rohkem tähelepanu, mõni laps on aga akadeemilises plaanis mitte nii osav jne.
Kui tütre provokatiivne käitumine sai alguse siis, kui väikevend sündis, võiks eeldada, et just antud hetkel ei olnud ta veel valmis teid vastsündinuga jagama. Mõnikord võib olla nii, et asjad algavad ühel põhjusel, kuid jätkuvad juba hoopis teisel põhjusel. Laps ei suuda ise oma harjunud käitumist peatada. Talle on ikka ja jälle vaja teadmist, et teda on kuuldud, teda on mõistetud, tema jaoks on n.ö. kohal oldud. Samas peaks sellise teadmisega kaasnema ka täiskasvanu kindlameelne ja üheselt mõistetav seletus, kui parasjagu ollakse hõivatud mingi teise poolelioleva tegevusega või kui mingi käitumine ei ole sobilik. Lapse jaoks kohal olemine ja tema mittesobiliku käitumise lõpetamine on võrdväärse tähtsusega. Kui last ei kuulata, mõisteta, tekib lapsel sisemine teadmine, et ta ei ole kuulamist väärt. Kui lapsel lasta aga omatahtsi mittesobilikult käituda, tekib lapsel omamoodi “ära kadumise” tunne, kus olukord ei ole turvaline, sest piire ei ole. Selline olukord on lapse jaoks väljakannatamatu ja ta hakkab vihaselt ja väljakutsuvalt provotseerima, et luua ise omad piirid. Tegelikult on laps õnnetu ja ei suuda ega oska oma emotsioonidega toime tulla.
Kindlasti pean vajalikuks märkida, et lapsed õpivad mitte niivõrd läbi sõnade ja selgituste, kui läbi täiskasvanute loodud käitumismudelite. Kui lapsevanem käitub lapse jaoks ettearvatavalt ja sarnaselt eelnevate kordadega, siis juba see sündmuste korduvus stabiliseerib tema jaoks olukorda (tegelikult ka teie reaktsioon tema ebasobilikule käitumisele). Kui lapsevanem on ebasobiliku käitumise korral mõnikord kuri, mõnikord lööb käega, mõnikord aga hoopis eemalolev ja kättesaamatu, mõnikord aga hoopis naerab, siis tajub laps jällegi piiride puudumist.
Kuna tütre mittesobilikul käitumisel võib olla teisigi põhjuseid, mis esmapilgul varjatuks jäävad, siis soovitan teil kindlasti koos perega külastada pereterapeuti, kellega koos saaksite analüüsida olemasolevaid suhtlemismustreid, et leida võimalusi tütre abistamiseks.
