Tere
Kaks nädalat tagasi sündis meie perre teine laps. Kõik läks hästi aga esimesed 6 päeva pidime pisikesega kollasuse tõttu haiglas olema. Vanem laps oli päeval lasteaias ja õhtul vanaema juures. 3 viimast päeva oli vanem laps koos issiga kodus. Õhtud möödusid neil omavahel kakeldes, midagi lapsele ei sobinud kuigi issi oli nõus temaga kenasti mängima ja kahekesi aega veetma. Nad käisid ka peale lasteaia päeva meid haiglas vaatamas aga siis tundus, et see mõjub talle stressi tekitavalt ja viimasel õhtul olid nad lihtsalt kodus. Kui meie beebiga koju tulime oli vanem laps väga abivalmis ja tahtis igati aidata. Kui õhtu käes ja issi koju tuli, tahtis vanem laps kohe issiga mängida. Kuulasin teisest toas, et neil sujub kõik kenasti aga järsku hakkas asjade loopimine ja ehitiste lõhkumine jne. Issi küsis, et milles asi aga laps ei vastanud vaid ütles et talle ei sobi sellised asjad mis isa on ehitanud. Isa otsustas siis lapse toast ära tulla ja ütles, et tema ei soovi nii mängida. Selle peale hakkas laps hüsteeriliselt nutma. Püüdsime temaga rääkida aga laps oli totaalselt enesesse sulgunud ja see ei olnud võimalik. Lõpuks, kui ta oli maha rahunenud, läksime magamistuppa meie voodisse ja võtsime ta kaissu ning rääkisime ilusti. Laps sai kõigest aru ja oli nagu välja vahetatud. Nädala oli laps super abiline meile ja läks hommikuti kenasti lasteaeda ilma, et peaks kuidagi kauplema asjadega. Kuid, viimased kaks päeva on hakanud laps totaalselt vastu "klähvima". Ükskõik mida palud tal teha on vastuseks EI. Kõlavad laused: "mina igaljuhul nii ei tee", "jätke jah mind üksinda koju", "mina ei lähe kuhugi", "te olete halvad vanemad" jne jne..Kui õhtul on magama minemise aeg ja palume, et ta läheks hambaid pesema, siis peidab ennast voodi alla ära ja ütleb , et tema ei tee nii. Vahel on lausa nii, et tal on silmad märjad. Ta ei nuta aga vesi on silmas.
Ma saan aru, et beebi nõuab palju tähelepanu kuna ta on nii väike ja kui beebi on rinna otsas (õhtuti veel eriti palju) , siis ma ei saa alati minna, teha, olla nii nagu suurem laps seda sooviks. Ometi tahab ta väiksemat pidevalt kallistada, paitada, musitada..paneb luti suhu kui vaja ja ütleb tihti , et tal on nii hea meel, et tal nüüd väike õde on. Vahepeal olid laused: "Tead emme keda mina armastan? Sind, väikest õde ja issit." See tekitas hea tunde, et ta vähemalt püüab olukorraga leppida.
Ma tahaksin väga teda aidata oma tunnetega toime tulema aga ma ei tea kuidas seda teha. Oleme talle rääkinud , et armastame teda väga palju ja kui beebi suuremaks kasvab, siis ei vaja ta nii palju emme tähelepanu jne jne. Ma ei tea kas teeme õigesti või just süvendame probleemi oma sõnadega?
Äkki oskate nõu anda mida sellises olukorras teha ja kuidas oma last aidata, et see probleem ei süveneks?
See olukord, ükskõik kuidas see ka välja ei paista, on vanemale lapsele ikka kaotus. Seni sai ju laps kogu vanemate tähelepanu, beebi sünni järel aga enam kindlasti mitte. Selge on see, et väike beebi vajab pidevat tegelemist ja suurem laps võib tunda end hüljatuna. See tekitab lapse sees palju vastakaid tundeid. On tavaline, et suurem laps seetõttu teeb kõiki neid käitumisi, mida te kirjas kirjeldate. Sellesse tuleb rahulikult suhtuda, ja kui beebi kasvab ning pere harjub uue olukorraga, lähevad asjad jälle rahulikumalt. Vanema lapse pinge ja tundetulv tasanevad, kui ta märkab, et ka tema on vanematele sama tähtis kui beebi, võib-olla isegi tähtsam, sest tema on natuke vanem ja saab juba abiks olla, mähku tuua ja luti maast üles tõsta. Kindlasti peab vanem laps saama piisavalt oma vanemate tähelepanu: sülle, kaissu, koos mängimist, niisama koos olemist. See ongi teie olukorras kõige tähtsam.
Laps näitab vanematele muret tegevate käitumisega ikka seda, et tal on millestki puudu või et ta on hädas. Võib ka olla, et teie ja issi tegevustes temaga jääb vaatamata teie pingutusetele ikka midagi puudu, kuid mõistagi ei oska laps seda otsesõnu öelda, kuid lapsele on loomulik oma pahad tunded välja reageerida. Samas ei tohiks vanem neis olukordades ise üle kuumeneda. Lapse pahameelele tuleb ikka reageerida tähelepanu ja aktsepteerimisega, sest see on selge viide sellele, et lapsel on probleem. Kui laps saab aru, et vanem tema tundeid mõistab ja tema murest aru saada püüab, tema emotsioon jaheneb ning seejärel on võimalik rääkida sellest, mida kumbki teisiti võiks teha. Loomulikult on endiselt vaja olla ka piirepanev, ent piir peaks olema pandud kindlameelselt ja rahulikult. Laps ei ole süüdi, et ta tunneb ennast selles olukorras nii nagu ta tunneb (et ta on kuri, et talle ei meeldi, et teie ei meeldi talle jne), tundeid on vaja alati aktsepteerida, ja laps on altim muutma oma käitumist, kui ta tajub, et ka temast saadakse aru.
Iga laps vajab arenguks privaatset tähelepanu, praegu on see ülesanne suurema lapse osas isa peal ja see ongi antud olukorras mõistlik. Samas peaks aeg-ajalt ka emme leidma aja vanema lapse jaoks, ja issi saab niikaua titte kussutada.
Selge on see, et te kõik vajate uue olukorraga harjumiseks aega, ja tasapisi olukord rahuneb.
