Tere!
Meil on peres 2 poega - 7-aastane ja 3-aastane. Suuremal pole kunagi erilisi koletisehirme olnud. Vahel on see tal teemaks tulnud, kuid ta ei ole otseselt suurt hirmu välja näidanud. 3-aastane aga kardab nüüd tõesti koletisi ja pimedust. Pimedas õues kõndides kardab öökulli ja seda, et kuu hammustab. Magama jäädes kardab koletist. Ükskord näiteks jäid mõlemad poisid juba oma tuppa (öölamp põles, uks kinni) aga siis hakkas ülemine naaber miskit kopsima ja minu pisem poja seepeale täiesti paaniliselt nutma - tema arvas, et kopsijaks oli koletis.
Ei tea mida täpselt nüüd teha. Mees rõhutab pidevalt, et laps peab üksi magama jääma ja ma olen ka üldiselt seda meelt, kuid viimasel ajal on hirmud suurenenud. Ta on hakanud isegi kartma kapsapudi põrandalt üles võtmist, hiljuti läks vetsu (oli juba voodisse läinud, kuid ei maganud veel) ja kartis potis vee peale tõmbamist.
Kas siis peaks ikka laskma lapsel ise magama jääda? Kas peaks jätma laste toa ukse lahti (meil on väike korter ja lahtise uksega on kõik kuulda, kui elutoas toimetada vaja)? Kas selliseid hirme nagu potis vee peale tõmbamine peaks tõsiselt võtma?
Olete märganud, et noorem poeg on hakanud kartma järjest rohkem asju ja nüüdseks olete juba päris mures, ega tea, kas on tegemist tõsise probleemiga.
Väikelaste hirmude esinemine on üsna tavapärane. Kõige sagedasemad ongi pimedakartus, erinevate häälte või müra pelgus, aga ka hirmud seoses mõne looma või putukatega. Selles vanuses lastele on aga väga omane ka fantaasiaga seotud hirmud, nt koletised, tondid jne.., sest reaalsus ja kujutluse piir on sageli veel eristamatu. Väikelapseeas ollakse ju väga tundlikud ja vastuvõtlikud välismaailmast kogetule, on see siis filmidest, raamatutest või reaalelust saadud elamused. Nii võib laps hakata kartma ka mõnd inimest või kohta, kui see seostub hirmukogemusega. Seega on t3-aastase jaoks äiesti normaalne karta midagi ja välitda mõnd olukorda.
Kas aga teie poja hirmud on eakohased ja aja jooksul mööduvad või on tegemist tõsisema probleemiga, millest võiks keerulisemal juhul kujuneda ärevus või foobia, seda on kindlasti ennatlik oletada. Isegi kui praegu poiss kardab ka täiesti tavalisi asju, nagu potis vee peale tõmbamist, ei tähenda see veel, et tal kujuneks välja mõni foobia. Sellegi poolest tuleks aga suhtuda lapse hirmudesse tõsiselt. See aga tähendab peamiselt seda, et ta vajab mõistmist, et tema jaoks on tegemist reaalse hirmuga ja aidata kaasa nendega toime tulekul.
Praegu oleks hea tulemus ka see, et hirme ei tuleks juurde ja seosed ei kinnistuks. Teie abi seisneb peamiselt rahumeelses suhtumises tema kartustesse. Teie reageeringust võib oleneda, kas seosed kinnistuvad või mitte. Kui laps mõnd asja ei julge teha (nt vett peale tõmmata), siis pole mõistlik seda ka sundida. Kasu võib olla aga nt sellest, et teete seda koos ja ta kogeb, et miskit hullu ei juhtunud. Kui laps soovib paremaks enesetundeks pimedas toas, et lamp põleks või uks oleks praokil, siis miks mitte seda talle pakkuda. Kõik, mis teda rahustab ja pole kuidagi ohtlik, tasub proovida. Ta ju ise annab teada, mida ta vajab ja mis teda rahustab. See on ühtlasi ka kontrolli tunnetuse teema - temast oleneb midagi ja see võib praegu olla talle väga oluline. Hirm on ju suurest kontrollimatus, st ettearvamatus. Kui keegi teine ütleb, kas ta tohib karta ja kuidas ta peab suutma toime tulla, mida ta peab tegema, kasvõi vastu tahtmist, see teda ei aita kuidagi – pigem teeb asja hullemaks.. Kui ta aga saab panna tule põlema, ise vett peale tõmmata, kui on selleks valmis või vaadata kõrvalt, kui seda keegi teeb, samuti seda, kuidas keegi kopsib ja see polegi koll, siis see kujundab ka kindlustunnet. Seega sundida ega teda noomida, kui ta mõnd asja ei tee, pole praegu kindlasti teda abistav. Küll aga samm-haaval lähenemine (alustades vähem hirmutava asjaga silmitsi olemisega), koos tegemine, tema enda poolt valmisoleku ilmutamine – sellest oleks küll kasu.
Ta kogeb, et temast oleneb midagi, tema ise saab osaleda enda ümber toimuvas, sealt tuleb ka enesekindlus.
Veel tasub arvestada, et lapse hirmudele võib kaasa aidata nii tema kaasasündinud eripära (tundlik närvisüsteem), aga teie enda ärevus, stress, viisid, kuidas ohu korral toimite. Kui laps tunnetab, et ema või isa on sageli mures (see väljendub nii sõnades, hääletoonis, käitumistes), siis kandub ärevus ka lapsele. Näiteks kui vanem püüab sageli last hoiatada, üle hoolitseda või on liialt nõudlik, siis seegi mõjutab lapse kindlustunnet. Isegi heatahtlikult soovitus „ära karda“ võib mõjuda sisendavalt, et ju on midagi, mida põhjust karta. Kui vähegi võimalik, siis toimetage oma tegemisi tavapäraselt, liigselt tähelepanu pööramata lapse pelglikkusele. Lihtsalt tõmmake potis vett või korjake üles põrandalt pudi nagu ikka nende asjadega, mida pole põhjust karta, nagu oleks (ja ongi) see kõige tavalisem asi, mida ikka tehakse. Kui teile tundub, et laps rahuneb kiiremini, kui magama jäämisel olete mõnda aega tema juures, ilma, et peaksite seda eriliseks käitumiseks. Kindlasti aga ei tasu anda katteta lubadusi, nt lubada ,et olete terve öö tema juures vms.
Tundlik ja ärevusele kalduv laps vajab toetavat ja sõbralikku kohtlemist, kindlustunnet, et teda ümbritsev maailm on turvaline. See tähendab muuhulgas kindlasti, et ta ei peaks kartma riidlemisi, karistamisi, kurja häält ja ta saab iga päev signaale, et isa-ema ja teised olulised inimesed on tema jaoks olemas ja suhted peres on pingevabad ja toetavad.
Kui teil mehega on erimeelsusi (nende esinemine on ju loomulik), siis jälgige, et kohtlete teineteist lugupidavalt ja laps ei kogeks pingeid. Kui lapse hirmud on süvenenud just viimasel ajal, siis tasub mõelda ka sellele, kas on mõni soodustav põhjus, nt muutused pereelus, kohanemisraskused lasteaiaga, kas laps võiks muretseda teie või isa pärast jne. Jälgige, et tal oleks piisavalt võimalusi olla teie läheduses ja saada kindlustunnet, et kõik on hästi.
Kui aga mured jätkuvad, hirmud süvenevad ja neid tuleb juurde, teie igapäeva elu ja tegemised on sellest häiritud ja nii mitme kuu jooksul, siis tasub pöörduda ka psühholoogi või psühhiaatri poole.
