Meie neljane poiss on vahel täiesti ja kontrollimatult pöörane. Algab see tavaliselt nii, et sõber tuleb külla ning mõnda aega mängitakse kenasti. Siis aga läheb mäng üha hoogsamaks ning ühel hetkel on sellest saanud olukord, kus meie laps kisub teisel kelgu/auto/vms käest ära ning jookseb sellega eest ära, eesmärgiga, et teine teda taga ajaks. Mis poleks ju iseenesest halb, aga tegelikult ei ole ta siis enam mängualdis - kui teine laps ta kätte saab, pole meie poiss nõus sellest asjast loobuma või kuidagi kenasti edasi mängima, vaid tõukleb, jookseb edasi, on ühesõnaga täiesti pöörane ning nagu omaette transis. Mille peale teine laps siis solvub vms. Ka ei toimi siin käitumismall, et las ta siis jookseb üksi edasi - kui teine laps mõne muu asja käsile võtab, läheb meie laps sinna kohe vahele sudima ja provotseerima. Kui ma nüüd selles olukorras teda korrale kutsun, kõrvale võtan ning palun rahulikumalt võtta, keeldub ta silma vaatamast, rabeleb paaniliselt, et ennast lahti rebida ning röögib pööraselt nutta. Ta praktiliselt ei kuule ega näe ega saa aru, mis temast tahetaks - ta tahab ainult oma amokijooksu jätkata. Kui ta nüüd vägisi eemale viia, röögib ta mõned minutid, nagu hull, siis rahuneb iseenesest ning läheb tagasi ja mängib kenasti edasi, nagu poleks vahepealset pöörasust olnudki.
Talle mõjuks nagu mingi pöördumatu sisemine tsentrifugaaljõud - algab rahulike pööretega, kuni lõpuks on kiirus on nii suur, et kõik plahvatab. Ning see protsess on miskipärast pöördumatu ning viib iga kord sama tulemuseni - emotsionaalne kriis. Pööraselt röökiv laps, segaduses sõber, meeleheitel ema.
Selline tunne on, et mõnes olukorras lähevad tal pidurid täiesti maha ning ta pole enam võimeline ennast kuidagi kontrollima ega ka väispidisele kontrollile alluma. See on nii kohutavalt väsitav kõigile osapooltele ning teeb nii abituks - ma näen katastroofi lähenemas, kuid ei saa midagi teha, et seda ära hoida. Ka on neid emotsionaalseid plahvatusi kõrvaltvaatajatel väga ebamugav pealt näha. See pole ka ju lahendus, et lihtsalt ei lase teda teise lapsega mängida kahekesi koos.
Lasteaias, suuremas kollektiivis, taolisi probleeme ei ole. Kodus, üksi või pere noorimaga mängides selliseid plahvatusi ei esine. Ka ei saa teda tembeldada "hüperaktiivseks", sest tema jaoks pole tavaolukorras probleemiks omaette raamatut vaadat või joonistada või puslet kokku panna või ettelugemist kuulata.
Laps pöörasus mõjub tõsiselt ja hävitavalt terve pere emotsionaalsele tervisele.
Ütlete, et olete meeleheitel ja kardate, et lapse käitumine viib katastroofini. Kontrollimatuse ja pidurdamatusega hakkama saada on tõesti keeruline ja abituse tunne täiesti mõistetav. Olete tähele pannud, et probleemi ei esine mujal, isegi mitte suuremas laste kollektiivis ning suutlikkus rahulikult omaette keskenduda on olemas. Kirjast jääb mulje, et „sisemine pöörane jõud” vallandub kindlas situatsioonis või seotult mõne mänguasjaga ja/või konkreetse mängukaaslasega. Sel hetkel, kui impulsiivsus juba vallandunud ja ta röögib, nutab jne., siis vajab ta rahunemist ja sageli see juhtub justkui iseenesest paari minuti jooksul. Hea oleks pärast toimunut rahulikul hetkel püüda selgust saada, mis temas toimub. Uurida, kuidas ta end selle mängukaaslasega tunneb, mida ta arvab sellest, et nad mõlemad mängivad nende asjadega, mis neil on. Võimalik, et tal on oma kujutlus või fantaasia, mida on raske mõista. Abiks on kindlasti aktiivse kuulamise võtted (nt. teemat alustades: "vahel sa mängid sõbraga ilusti, vahel aga haarad tal auto käest ja jooksed ära"; või koguni oletades: "paistab et sa ei taha, et tema sellega mängib" või "sulle meeldib, et sind taga aetaks, kinni püütaks?" Jne.) Ilma teda süüdistamata või hinnangut andmata saate ehk temalt vihjeid, mis teda endast välja viib. Kuidas ja kellega talle meeldiks mängida ja kuidas mitte. Kindlasti vajab ta mõistmist ja aktsepteerimist. Kindlasti ei aita käsud ja keelud tal end ohjata. Vahel on 3-4.aastasel raske anda oma asju teistele mängimiseks, jagada maiustusi, oodata oma järjekorda. Sageli harjuvad nad seostama teatud reegleid lasteaiaga ja samas kangekaelselt keelduda nende järgimist mujal, nt oma kodus. Eakohased on ka raskused üksmeele saavutamisel teiste omavanustega, enesekontroll ja sisseelamisvõime. Seega mõningaid käitumised on selgitatavad selle vanuse eripäraga. Kui talle sobivad pigem rahulikud ja omaette olemised ja mängud, siis pakkuda neid võimalusi. Nagu ka suurtel inimestel, on vahel teisega suhtelmine väsitav ja pinget tekitav.
Kui aga lapse kuulamine ja jälgimine ei loo selgust ja selline murettekitav käitumine jätkub või hoopis laieneb ka teistesse olukordadesse, siis võiksite pöörduda ka lastearsti, -psühholoogi või neuroloogi poole. Hea, et teil on jätkunud kannatust ja soovi mõista. Loodetavasti on seda ka edaspidiseks.
Olin ise sellises situatsioonis, kus külas olles tuldi minu lapsele kätega kallale. Soovitasin hiljem emale, et minu psüholoogi juurde, kui ta ei suuda oma lapse emotsioonidega toime tulla. Mispeale see inimene solvus väga
hirmasti, kas tegin õigesti, et pakkusin mingit lahendust asjale või oleks pidanud ütlemata jätma.Mitte pistma sõbranna eraelusse oma nina.
Kui sinu eesmärk oli see, et sõbranna laps enam sinu last ei lööks, siis sa ei teinud õigesti. Kui sa tahtsid, et su sõbrannal oleks ka halb olla, siis tegid õigesti.
