Ma pole päris kindel, kas see teema sobib rohkem siia rubriiki või siis lasteaia omasse, kuna mure avaldub muu hulgas ka seoses lasteaiaga, aga kirjutan siia.
Minu laps saab paari nädala pärast viieaastaseks. Talle on väga meeldinud omal käel jalgpalli mängida, nt pargis emme-issi, teiste meie pere lastega. Nüüd, sügisel avati ka tema sünniaastaga trenni grupp ja panime ta siis jalgpallitrenni. Igaks juhuks ütlen, et tegemist ei ole vanemate realiseerimata unistusega, vaid püüdega toetada last selles, mis talle meeldib ja jalgpall tundub, et on talle paar aastat meeldinud.
Trennid, kaks korda nädalas, olid seni õues. Lapsele endale väga meeldis, aga oli näha, et ta polnud teistega võrdne või samal tasemel või kuidas seda õigem öelda oleks. Ta polnud piisavalt agressiivne jalgpalli jaoks. Ei tahtnud teistelt palli välja võidelda, oli aeglasem, sõbralikum, andis teistele võimalusi kätte. Jalgpall teatavasti on aga hoopis teistsugune mäng, nö karmide meeste ja samas tugeva distsipliiniga mäng. Meie mehega talle selle kohta enda meelest midagi ei öelnud, sest selge see, et kõigist ei saa tippmängijaid ja kui ta nagu hobi korraski sellega tegeleb, on ju ka hea, kuigi ma ei tea, kas klubides päris nii saab. Aga eile, kui trennid viidi sisehalli, tahtis ta poole mängu pealt koju tulla. Tulidki, ja arvas, et tema rohkem ei taha seda mängida. Ütles veel, et õues meeldis rohkem. Mees, kes lapsega trennis kaasas oli, pärast omavahel arvas, et laps sai vist aru, et see keskkond on talle liiga karm, nagu ei võetaks teda mängu ja muud sellised tunded. Laps ise ütles vaid seda, et ta väsis ära.
Sundida teda edasi käima ka nagu ei taha. Samas tundub mulle, et see nö põgenemine või omaette olemine ongi tema loomus ja selle koha pealt tundub mulle küll, et sellega peaks tegelema.
Kevadel oli lasteaias arenguvestlus, kus siis selgus, et laps on valdavalt omaette. Oli võtnud endale sõbraks ühe teise lapse (kes on pooleldi nagu meie peretuttav ehk et keda näeb teinekord ka lasteaiaväliselt) ja teistega eriti ei mängi, ka siis, kui sõber puudub (sellel aastal vahetas sõber aga lasteaeda). Istub omaette seina ääres või mängib omaette, teiste kismadesse ei sekku. Pidavat jube aeglane sööja olema. Üks õpetajatest naeris, et selline "professori tüüpi". Miks terve aasta mulle/mehele õhtuti lapsele järgi minnes öeldi, et päev läks kenasti ja kõik oli ok, seda ma ei tea. Õppeaasta lõpus siis selline uudis alles, et mu laps on ebasotsiaalne.
Aasta ja paarikuuselt käisin temaga muusikaringis, kus tal ka mingil hetkel tundus, et on vastumeelsus ja ka selle lõpetasime ära.
Minu mure ongi selles, et kui mu laps igal pool ennast teistest ära isoleerib ja omaette on, kellegagi ei suhtle nii väga, siis ega see ju iseenesest ei lahene? Süveneb aastatega ja kui kolme aasta pärast kooli läheb, jääb ka omaette ja üksi ja pole nagu usku, et see tema jaoks hästi lõpeb. Mida teha, kuidas suurendada lapse sotsiaalsust? Tal on olemas ka kolmene vend ja aastane õde, et just kui peaks oskama laste seltskonnas toime tulla, samuti meie sõprade lapsed, kelle sünnipäevadel käime vms. Aga siis ta ka pereväliste lastega väga ei suhtle.
R-täht ei ole päris selge. Käisime kevadel pärast arenguvestlus lastehaigla logopeedil, kuna lasteaia logopeed pärast vestlust minuga arvas, et laps ei ole normaalne. Kuna tal olid varem ka unepaanika hood, mida nüüdseks vast juba pool aastat enam olnud ei ole.
Milline oleks adekvaatne käitumine meie poolt, et olukorda paremaks muuta? Kas ja millise spetsialisti poole pöörduda?
Kohe alustuseks- kindlasti on teie laps normaalne! Teil on vahva viieaastaseks saav poeg, kes armastab koos perega jalgpalli mängida, on sõbralik, lahke ja rahuliku loomuga. Laps nagu laps ikka, lihtsalt oma eripäradega. Nagu me kõik.
Murelikuks on teid muutnud lasteaiaõpetajatelt saadud tagasiside, et poeg ei seltsi rühmakaaslastega, talle meeldib omaette olemine ja mängimine. Sööb rahulikult, võtab selleks aega ning on selline väike professor- saan siis aru, et tema olemus on rahulik, laps mõtleb enne kui ütleb; kui midagi teeb, siis aeglaselt aga põhjalikult/korralikult?
Teie kirjast kumab suurt hoolivust ja ka muret oma lapse pärast. Arusaadav, et vanematena tahate oma lapsele parimat ning muretsete, et ehk on teie poeg ebasotsiaalne ning kuidas hakkab ta elu kulgema edaspidi?
Ebasotsiaalne on väga tugev hinnang. Saan aru, et teie laps mängib ja suhtleb kodus oma õe ja vennaga, peretuttavate lastega (teie meelest võiks ta seda teha küll rohkem). Tegelikult on nii, et kui laps mängib omaette- ja ta ei ole sellepärast õnnetu, on kõik korras. Temal ei ole probleemi.
Vanematena tuleb teil olla aktsepteeriv oma lapse eripärade osas, võtta teda sellisena nagu ta on ja mitte sundida teda käituma viisil, mis pole talle omane. Kui teie laps on olnud eelpoolnimetatud omadustega kogu oma elu, võib olla tegemist temperamenditüübist tulenevate iseloomujoontega, tema iseäraga, olemuselt veidi häbeliku lapsega.
Häbelikkus on aga igati normaalne iseloomujoon. Seda täheldatakse umbes 15%-l lastest. Esmakordselt ilmneb häbelikkus umbes kaheaastaselt. Kuid pole sugugi reegel, et häbelikest lastest kasvavad ka häbelikud täiskasvanud.
Mida häbelik laps vajab, on täiskasvanute mõistvus ja toetus. Arengupsühholoogid leiavad, et igal lapsel on positiivseid, kiitust väärivaid jooni, olles omamoodi unikaalne (teie pojal on neid omadusi hulgi!). Häbelike laste puhul seisneb kasvatuse tähtsaim osa selles, et leida üles need erilised jooned. Lapsevanemad peavad aitama lapsel arendada temale omaseid väärtusi. Kui laps leiab endale hingelähedase tegevuse, hakkab ta tegutsema palju enesekindlamalt.
Kui teie pojale on südamelähedane jalgpall, saate teda toetada näiteks tema füüsilist osavust ja vastupidavust arendades. Siis on tal ka trennis lihtsam, kui laps tunnetab oma osavuse kasvu.
Lisaks võite pakkuda lapsele sina-mina aega. See tähendab, et nädalas on kindel päev ja aeg, millal toimetate koos vaid teie ja teie viieaastane põnn. Kuna teie peres on kolm last, siis paratamatult läheb suurem tähelepanu väiksematele, mis on arusaadav, - aga ei pruugi lapsele mõistetav, ega kerge toime tulla. Lepite koos kokku (andke lapsele võimalus olla initsiatiivikas, ning pakkuda välja vahvaid tegevusi), mida ette võtate- see võib olla kasvõi jalutuskäik pargis, jäätisesöömine, lauamäng, raamatu lugemine, ühine rattasõit, kino-või teatrikülastus jne. jne. Mõte on selles, et sina-mina ajal saab laps teie jäägitu tähelepanu ning kogemuse, et on oluline ning armastatud. Sina-mina aega vajab te poeg oma mõlema vanemaga, seega tuleks teil algul teha abikaasaga kokkuleppped (kes, mis nädalapäeval saab). Lisaks vajab laps igapäevaselt vanemate poolt füüsilisi kiindumuse väljendusei, nagu kallistused, silitused-patsutused, musid.
Logopeedil käige regulaarselt edasi, kuni häälikud selged. Otsest vajadust psühholoogi või terapeudi konsultatsiooniks ei tähelda.
