mul kodus 3 last, 6-ne, 4-ne ja 1a4k-ne. Probleem siis 4 aastase poisiga. Varemalt ol ta julge, konkreetne, seisis enda eest. Kuid nüüd, juba umbes paar kuud, mitte rohkem, on asi muutunud muret tekitavaks. Ta justkui kardaks kõike. Kardab saada pahandada, isegi siis kui on pahandust teinud, kardab olla üksi, samas tahab üksi olla, ta ei hakka enam vastu kui teised talle liiga teevad. Väike õeke kipub aeg ajalt lööma, nagu ikka lapsed vahest, ja enda eest seismise asemel ta nutab ja laseb teha. kui ta midagi ei saa siis kui tema tahab on ta ääretult õnnetu, nutab sest ta ei saa midagi. Kui räägin et mingi üritus on sellel ja tollel ajal, nutab sest üritus ei ole kohe. Suht kõige pärast on õnnetu. Lisaks kardab ta et koletis tuleb. Oleme alati rääkinud et koletisi pole olemas. Piirame teleri vaatamist ja kui vaatabki siis püüame neid hirmsaid multikaid keelata. Vahest kardan teda korralegi kutsuda, sest ta on nii hellaks muuunud, süda murdub mul justkui miljoniks killuks kui teda nii näen. Hiljuti oli aeg kui sain teada oma isa raskest haigusest, ja olin ise seetõttu närvilisem ja õnnetum ja ei rääkinud lastega just kõige rahulikumal toonil. Teadsin seda ja püüdsin end kokku võtta, suutsingi. Nüüd olen püüdnud endine olla, kuid laps ikka õnnetu. Olen siin mitmeid teooriaid mõelnud, miks ta on selliseks muutunud. Ehk pole piisavalt tegelenud? Ehk nõudsin liialt ja olin liig kuri? Ta kippus ka enda suuelundeid valimata kohas katsuma, sellele reageerisin algul kurjalt kuid siis mõtlesin et ehk on hellusepuudus? Hakkasin hommikuti kaisus hoidma ja enam ei katsu end nii tihti. Aga mis põhjustab sellist rohket nutmist? Samas mõtlesin ka et eh on asi vanemas vennas ja nooremas ões? Vanemal vennal on rohkem vabadust ja ta saab teha rohkem kui tema. Ja noorem õde saab tahest tahtmata rohkem tähelepanu kui tema. Ma ei oska enam midagi oletada...mida peaks muutma et endine enesekindel laps tagasi saada? Hing valutab sees...samas ta ei küsi eriti midagi, mida ta tahaks...ok, jäätist ja kommi ikka, kuid neid olen alati piiranud ja ei tahaks neid lubada ka rohkem ainult selle pärast et ta ei nutaks...
Teie küsimused iseendale, et leida võimalikke põhjuseid lapse käitumisele, on kõik asjakohased. Mis juhtub, kui tegelete rohkem? mis juhtub, kui võtate enam aega just keskmise lapse jaoks, pakute talle teadvalt rohkem hellust ja mõistmist? Mis saab, kui teete liigse nõudlikkuse asemel lapsega kokkuleppeid ning kuri olemise asemel ütlete, mis teid konkreetselt häiris? Oma käitumise muutmise kaudu saate uurida, mis on võimalikud mõjud lapsele.
Kolme lapsega on ikka keeruline, on paras pähkel teha nii, et igaüks neist saaks piisavalt tähelepanu. Kas võib olla, et keskmine saab rohkem tähelepanu just siis, kui on kurb? Kui ta ei ole kurb - kas siis tegelete rohkem teiste lastega? Lapsed loovad vahel endale nn alateadlikud strateegiad, et saada paremini kätte kõik see, mis on arenguliselt vajalik.
Suguelundite katsumine võib tõepoolest viidata rõõmutusele.
Kõige olulisem tundub mulle siin aktsepteerida last tema tunnete ja hirmudega. Kui laps kardab kolli, siis ei aita jutt, et kolli pole olemas. Kui laps on kurb, siis ei aita sõnad, et ole rõõmsam. Kummalgi juhul on tegu tunnetega ja tunded vajavad peegeldust ja mõistmist. Nii kolli kui ka kurbust tuleb aktsepteerida.
Jah... sa kardad kolli... Mis see koll siis teeb? Mis nägu ta on? Mis plaan tal on? Lapse hirmu uurimise kaudu saab paremini aru, mida laps tegelikult pelgab ning siis saab ka üheskoos midagi ette võtta. Ööseks saab näiteks teha patjadest müüri voodi ümber ja võtta kaissu kõige julgema kaisulooma. Kui me lapse tundeid ei aktsepteeri, võib tal tekkida väärtusetusetunne, tema MINA kasv võib saada takistatud.
Ka teie enda hoiak laiemaltki on tähtis. Kuulamise-aktsepteerimise kõrval hoidke loomulikult ikka ka piire, mida vajalikuks peate, kuid ka piiride osas võiks üks osa sellest olla aktsepteeriv: jah, ma mõistan, et sa tahad praegu kommi. Sa tahad kommi nii hirmsasti, et kohe nutad. See teeb sind kurvaks. Muidugi teeb kurvaks, kui tahad midagi, kuid ei saa (see on aktsepteeriv pool). Nüüd järgneb piiri pool: mina tean, et me hakkame poole tunni pärast sööma ja kommi sööme magustoiduks. Seesuguse konkreetsusega võtate lapselt vastutuse olukorra eest: sõnum on ju, et mina olen ema, mina tean, kuidas asjad käivad, sina ei pea selle pärast muretsema. Kui laps tajub, et olukorra eest vastutab vanem, on tal kergem rahuneda. (Samas, kui laps tajub, et te ise olete kimbatuses, olete kahe vahel, ei tea kas anda kommi, sest laps nutab, või mitte anda - äkki hakkab rohkem nutma, samas - ei tohiks ju järgi anda... see tundesegu on ühtlasi ka lapse sees ja takistab tal rahunemast ja nuttu jätmast.
Nii et kokkuvõttes võiks olukorra leevendamiseks võtta lapse jaoks piisavalt armastavat aega, teda kuulata ja tema tundeid mõista, samas olla kindel oma vanemlikes otsustes.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
