Mu 4,5-aastane tüdruk on hakanud sõpra kiusama. Sõbranna on naabritüdruk ja sama vana. Minu tütar on hakkaja ja julge, aktiivne, ärritub kergesti, kui ei saa, mida tahab, lööb rusikaga või läheb vihaga minema ja lööb ukse kinni. Ma ei saa aru, miks ta selline on. Mehega on meil suhe lähedasem kui tõenäoliselt enamikel. Teeme palju nalja ja peaaegu mitte kunagi ei riidle üksteisega. Ka siis kui lapsed magavad. Meil on ka aastane poeg, aga tütre käitumine ei ole tema tulekuga minu arvates oluliselt muutunud. Ei möödu päevagi, kui tütrel mingil ajal paha tuju poleks. Lasteaias ta ei käi, oleme kodused. Mängib naabritüdrukuga ja teiste lastega. On tal liiga vähe stiimulit? Pigem on päevad pikad (suvel 7-st 21-ni) ja ta väsib ära. Enamus hommikutel on tal juba natukene pärast ärkamist tuju paha, sest ma tegin midagi, mis talle ei meeldinud. Pärast räägime, siis tahab, et teeksime uuesti, et ta saaks teisiti reageerida. Näiteks täna hommikul oli mul süles, panin ta paha, läks endast välja, sest tahtis ise minna. Pärast ütlesin, miks ma nii tegin, miks maha panin, siis tahtis, et teeksime uuesti niimoodi, et ta ei läheks vihaseks. Alles täna sain aru, miks ta on tahtnud nii palju asju uuesti teha. Ta õpib läbi keha, talle ei piisa ainult sõnadest, tahab läbi mängida, et kinnistuks. Viimasel ajal olen hakanud sel hetkel, kui hakkab tühise asja peale närvi minema, ütlema, et ärgu lasku nii väikesel asjal oma tuju rikkuda, ärgu tehku välja. Kas hommikused pahad tujud võivad näidata, et ta ei maga end välja? Päeval ta ei maga. Ainult mõnikord võtan kaissu ja uinub. Siis võib vabalt 2,5h maha magada. Pärast on helge nagu päikene!
Kui ta on nii füüsiline, seda nii löömise mõttes kui ka kallistamise/musitamise/kaisutamise mõttes, siis ehk peaks selle suunama kuhugi. Tantsida talle meeldib. Joosta ja ronida, hüpata ja mürada ka. Tantsutrenni, kergejõustikku, judosse. See võib aidata tal end välja elada ja maandada.
Toit ka oluline. Mis veel? Mis võib veel olla põhjuseks, miks laps lööb? Mille peale ma pole veel mõelnud?
Miks mõni laps hakkab pettumusest nutma ja vajub kössi, nagu naabritüdruk, ja teine läheb vihaseks ja laseb rusikad käiku?
Aga see kiusamine, millest alustasin. Mängis ühe suurema tüdrukuga ja ütles siis talle, et jookseme naabritüdruku eest ära. Tahtis oma sõbrale meelega haiget teha. Eile aga ajas naabritüdrukut taga, et lüüa. Naabritüdruk jooksis hirmunult nuttes eest ära. Ma sain nii tohutult vihaseks. Raevusin lausa. Kui kedagi poleks juures olnud... olen tänulik, et teised juures olid, sest ma oleks tahtnud ta maa tasa teha. Ma ei öelnud ega teinud midagi. Aga ma kaotasin igasuguse selge mõistuse raasu. Kuidas tulla toime oma viha ja raevuga?
Nüüd on siin seos minu tunnete ja nende talitsemise ning tütre tunnete-talitsemise vahel, eks? Kuidas tulen toime enda tunnetega ja millist eeskuju seega talle annan? Kui ta peale vihaseks saan, näitan seda välja. AGA ma teen seda endast lähtuvalt. Ei sildista, ei häbista. Tagasi ka ei hoia. Kuidas saab ta enda tundeid aksepteerida, kui ta ei näe, et ka teistel on samasugused, eks?
Vastused on mul nagu olemas, ma vaatan Vaja katsetada. Kas mõni laps ongi suuremate vajadustega? Miks teiste lapsed nii rahulikud ja mõistlikud on? Miks just minu oma selline tulehark on?
Mida talle kiusamise kohta öelda? Mõni aeg pärast seda, kui ta oli naabritüdrukut taga ajanud, pani selga mu seeliku ja küsis, kas on ilus. Vastasin, et ei ole, et minu meelest on kiusajad maailma kõige koledamad inimesed. Muidu ma ei sildista, aga sel hektel olin ma nii vihane ja pettunud, et mu laps midagi nii koledat tegi, et ta näiski koletisena. Vastas "Kui sa nii ütled, hakkan ma nutma. Ma tahan ilus olla. Ma enam ei kiusa." Aga ma ju tean, et mu sõnad ei hoidnud ära järgmist võimalikku kiusamist...
AGA kuidas ikkagi tulla toime oma tunnetega? Ma ei suuda kiusamist taluda! Need kaks korda näitasid mulle, kui tohutult tigedaks see mind teeb. Mida teha, et ta enam ei kiusaks?
Lapsed ongi erinevad ja reageerivad erinevalt. Temperamenditüüp on erinev, sotsiaalsed oskused on erinevad, tundlikkus on erinev. Seetõttu käituvad lapsed sarnases olukorras erinevalt.
4-5-aastane ei ole enamasti tahtlikult kuri, kiusav, agressiivne, enamasti on see halva enesetunde ilming, mille „ette jäävad“ asjad ja inimesed siis ka kannatada saavad. Laps ei pruugi meelega kurja teha, sest ta uurib maailma. Laps näiteks võib visata kaaslast kiviga, selleks et teada saada, kuidas kivi lendab. Seos teo ja tagajärje vahel on veel välja kujunemata, see juhtub pigem eelkoolieas (6-7). Sotsiaalseid norme, aga ka suuremat sensitiivsust saab laps õppida vanemate toel. On vaja järjekindlust ja kannatlikkust, ja kindlasti ka empaatilisust oma lapse suhtes ja oma tunnete näitamist talle, et laps aru hakkaks saama, et tal on tunded ja et teistel on tunded.
Olete kenasti kirjeldanud oma mõtlemisprotsessi lapse käitumisest ja enda mõjust lapse käitumisele. Teie olete täiskasvanu ja saate mõelda selle üle, millega seoses tekib teie sees agressiivne puhang (teie küsimus: kuidas tulla toime oma viha ja raevuga?) ja kuidas seda maandada. Ka emotsionaalset tasakaalukas täiskasvanu vihastab, kuid ta leiab oma tunnetele sotsiaalselt aktsepteeritava väljundi. Laps veel ei pea oskama leida oma tunnetele sotsiaalselt aktsepteeritavat väljundit, laps on impulsiivne, ta lihtsalt käitub oma tunde välja. Inimene on endakohane, selleks, et laps hakkaks mõistma teiste tundeid, peab teda kõigepealt suunama mõistma oma tundeid, ja see käib tema tunnete aktsepteerimise kaudu, tunnete peegeldamise kaudu: jaa, ma näen, et sul on täna hommikul paha tuju. Sulle ei meeldinud, et ma hommikusöögiks putru tegin, sa oleksid jorgurtit tahtnud. Hm, tundub, et sa oled pahane minu peale.
Te annate lapsele võimaluse rahuneda, tema emotsionaalset temperatuuri alandada, kui tema tundeid peegeldate. Ta saab aru, et ema mõistis, et on normaalne tunda tundeid – ja teie toel õpib ta vastavalt oma arengujärgule oma tunnetega paremini toime tulema ja mitte lööma, vaid ütlema: mulle ei meeldi, et sa mu ämbri ära võtsid.
Lapsevanema enda toimetulek oma tunnetega on tähtis ülesanne. Ja keeruline ülesanne: tuleb toime tulle oma tunnetega ja toime tulla lapse tunnetega ja nende keerukate tundesegudega, mis tänu neile olukordadele tekivad. Kui reageerite lapse käitumisele seesmiselt keevaliselt, ei suuda ka laps rahuneda. Laps õpib oma tunnetega toime tulemist rahuliku vanema toel. Kui laps teie arvates kiusab ja teie siis teda vastu kiusate, mida siis laps õpib? Ehk oleks siiski vaja lapse tundeid uurida, et aru saada, mis tema sees toimub, piiritleda teda rahulikult ja kannatlikult – kui soovite, et laps tasapisi õpiks end reguleerima (sinna on veel pikk tee). Loomulikult on vajalik ka ise ehe olla oma emotsioonide näitamises, ent kui teie enda reaktsioon on ebaproportsionaalne, siis peaks ikka uurima ka iseenda sisemist olukorda.
Artikkel, millele, te viitasite, on väga mõistlik. Usun, et nende seisukohtade rakendamine annab hea tulemuse. Võite ka lugeda viimase aja lapsevanema Piiblit „Minu mõistus on otsas“. Selles raamatus on väikelaste (kuni 5a) käitumiste tagamaad ära selgitatud ka neurobioloogiliselt, see on vaimukas ja tark raamat.
Vaja katsetada. Kas mõni laps ongi suuremate vajadustega? Miks teiste lapsed nii rahulikud ja mõistlikud on? Miks just minu oma selline tulehark on?