Mul on kaks last 5.a ja 7 a. (poisid) Vanem poeg läks see aasta esimesse klassi. Teine käib veel lasteaias. Olen siiani pidanud oma lapsi normaalseteks kuid tõepoolest väga aktiivseteks lasteks. Olen ka ise olnud lapsepõlves väga aktiivne ja näen oma käitumist nendes lastes.
Kuna ühiskonna surve on suhteliselt kerge liigaktiivsete lastele diagnoose panema, olen ka mina jõudnud nüüd elus sellisesse etappi, et olen hakanud kahtlema kas nende aktiivsus ikka "normaalne" on.
Probleem on selles, et esimeses klassis õpiv laps ei kirjutanud 2 nädalat päevikusse õpiülesandeid ja samuti ei tegevat tunnis õppetööd kaasa - istub küll esimeses pingis ukse juures, nägemine ja kuulmine on korras (arstlik läbivaatus tehtud). Õpetajaga teen koostööd ja ka tema on täheldanud tunnis mitte kaasa tegemist. Kui küsin lapse käest, et miks ta kaasa ei tee vastab, et õpetaja räägib nii vaikselt, et ta ei kuule ja ei saa tast aru. Muidugi mõista ei saa ma minna õpetajale ütlema, et palun rääkige kõvemini. Käisin ka lapsevanemate koosolekul koolis ja istusin tagumises pingis ja ka mina ei kuulnud kõike mida õpetaja räägib. Hetkel oleme leidnud võimaluse teda panna õpiabi tundi (Väidetavalt siis õpetatakse seal rohkem keskendumist ja tähelepanu jms). Samuti käib ta pikapäeva rühmas ja omal soovil ujumistrennis ka - kooli soovitus, et igal lapsel PEAB olema vähemalt üks huviring. Pikapäevarühma õpetajad (3 erinevat õpetajat) kiidavad poissi- ütlevad, et ta vaikne ja hea poiss. Samas on jäänud mulle küsimus, et miks ta siis tunnis midagi kaasa ei tee? Laps ütleb, et on igav. Aga mulle tundub, et see sõna igav käib kaasas ka nende ülesannetega ka mis on keerulised. Ja seda näen kui kodustöid teeme - ta ei saa aru ülesande juhendist ja osadest sõnades. Nt Ümbritse ringiga õige vastus (Sõnast ümbritse ei saanud ta aru.) Poiss kurdab ka, et vahetunnid on kõige rõvedamad (tema sõnad) et seal karjutakse ja kakeldakse, tema aga tahab rahu ja vaikust ja et tal on koolis halb tunne, sest mingi poiss oli teda ka löönud seal.
Teine laps on mul aktiivsem ja suhtlemisaldis ja soovib väga palju tähelepanu.Täna sain tema kohta jälle lasteaiast märkuse, et ta segab töövihikute täitmise ajal teisi ja ei tee ise ka kaasa. Ta on tõesti jube energiline ja liigselt aktiivne. Tunnistan, et me ei suuda ka teda kodus vahel keelata ja ta ei kuula ka sõna kui ütleme 3 korda. Tal on päris raske alluda reeglitele. Samas kui käime nt perega koos üritustel ja metsas seenel siis kuulavad nad ilusti sõna ja on väga armsad lapsed. Nad on rakendatud meeldivasse (neid huvitavasse) tegevusse ja kuuletuvad väga hästi. Samuti tulevad ise ja võtavad nii minult kui issilt ümbert kinni ja kallistavad ja ütlevad, et nad armastavad meid. Seda ka täiesti suvalisel ajahetkel.
Veel üks tänane kaebus kasvatajalt oli see, et kui teised rühma poisid mängivad, siis minu poeg läheb ajab nende mängu paari minutiga segamini ja aga ise nendega ei mängi. Muidu nimetab, et kõik tema rühma lapsed on tema sõbrad. On käinud ise nende sünnipäevadel ja vastupidi.
Suhtlesin ka ühe erapooletu emaga kellega mu laps ühes rühmas käib. Siis tema ütles, et mu laps oli löönud niisama tema last kõhtu nt. samas on need lapsed head sõbrad. Ma ei tea enam mida arvata.
Olete segaduses, ning ei tea, mida arvata oma poegade käitumisest ning vajate abi nende mõistmisel. Kohe alustuseks nimetaksin ära, et kummagi poja käitumise kirjeldusi lugedes ei olnud võimalik tuvastada hüperaktiivsusele viitavaid sümptomeid.
Alustaksin vastamist sel sügisel kooliteed alustanud pojast. Kirjutate, et millegi pärast ei täida ta päevikut ning tunnis kaasa ei tee.
Ühelt poolt tahan teid rahustada, te laps just läks kooli, ning see on tohutu muutus lapse elus. (ja kindlasti teie elus ka!) Tal tuleb kohaneda lasteaiast täiesti erineva režiimi, ootuste ja kohustustega, kõik on uus ja segadusseajav (isegi hirmutav). Väike tagasiminek käitumuslikult (kui lasteaias tegelustes sellist käitumist ei esinenud) on üpris tavapärane. Lapsed harjuvad suure elumuutusega poole aasta, aastaga.
Olukord, kus laps ei mõista ülesannete sisu, sõnade tähendusi, raskendab kindlasti tema toimetulekut, võib tekitada temas pingeid, pettumustunnet ja saamata jäänud eduelamus suurendab passiivsust tunnis (ma ei saa ju nagunii hakkama...). Kas ta on teil ikka kindlasti kooliküps? Seetõttu on hea meel lugeda, et laps sai kohe liituda õpiabiga,- kohesel sekkumisel on loota ju vaid oskuste paranemist! Olge kindlasti õpetajatega kontaktis, uurige, mida saate ise kodus teha, et last aidata teadmiste (kasvõi sõnavara) suurendamisel, õpioskuste omandamisel, ja tähelepanu- ja keskendumisoskuste parendamisel.
Viieaastane mängueas poeg on teie sõnul elavaloomuline ja püsimatu, olete lasteaiast ka sellekohast tagasisidet saanud. Vanematena olete kimpus ka sellega, et laps kuula, kui teda keelata (ka korduvalt) ning talle ei meeldi reeglid.
Võite mõelda, kas ja miks need reeglid ei tööta? Nutikas on kaasata laps ise probleemilahendusse, näiteks kui soovite, et toas palli ei mängita, siis pöörduge lapse poole: "Mul on mure. Kardan, et lillevaas kukub puruks, kui toas palli mängida. Mida me võiksime teha, et see ei juhtuks?!" Kui laps osaleb ise lahendus(te) väljatöötamisel ja otsustamisel, on palju suurem võimalus, et ta kokkulepetest ka kinni peab.
On leitud, et laste puhul töötavad keeldudest hoopis paremini korraldused, selgitused ja piiride seadmine. Lapsed elavad siin-ja-praegu, hetkes ja nad teevad seda, mis köidab hetkel nende tähelepanu. Kui me lapsele midagi lubame, koondab see lapse tähelepanu lubatavale käitumisele (keelamine koondab tähelepanu aga probleemsele käitumisele ning lisaks astutakse keeldudest paratamatult mingi aja pärast ikkagi üle...). Seega oleks tõhusam suunata lapse tähelepanu hoopis lubatavale, positiivsele käitumisele, selmet negatiivsele. Näiteks: "Palliga saab mängida õues maja ja garaaži ees".
Kirjeldasin teile siinkohal siis kahte võimalikku töötavat viisi, kuidas saada laps endaga koostööle, et ei tuleks teda lõputult keelata ja reeglid oleksid positiivseteks piirideks.
Soovitan teil läbi töötada perekeskus Sina ja mina e-koolitus piiride seadmisest, vaadake: http://www.sinamina.ee/e-koolitused/koolitused/koolitus/?sid=2
Lasteaias toimunud lõhkumine ja löömine viitavad mingile rahulolematusele/murele/stressile teie lapses. Kui selline käitumine on tekkinud nüüd, võite mõelda, milliseid muutusi te kodus on toimunud. Lapsed reageerivad käitumuslikult,- kui peres on halvenenud vanematevahelised suhted, on üldse palju tülisid, kellegi haigestumine, surm, vanema töötuks jäämine jne., siis võib laps hakata käituma agressiivselt, nagu praegu teie viieaastane.
