Kui laps on kuri ja lööb teid, siis kahtlemata pahandab see teid. Kehtestamisel ongi oluline, anda lapsele teada, kuidas häiriv käitumine teid mõjutab. Teie reageering võikski olla selline: kui sa mind lööd, saan ma haiget ja ma saan pahaseks. Kehtestav mina-sõnum peakski koosnema kolmest osast: kirjeldada häirivat käitumist hinnanguvabalt, lisada mõju endale, st konkreetne kahju ja tunne (kehtestamisest põhjalikumalt koos näidetega vt suhtlemisoskuste KKK meie kodulehelt või Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“). Kindlasti peale teie reageeringut on oluline ka keskenduda veel lapsele endale ja jõuda selleni, mis teda kurjaks tegi. Ja siis on oluline tema aktiivne kuulamine (vt samast allikast ka vastavat oskust). Võib ju ka nii, et alustada mina-keeles ja seejärel lülituda kuulamisele: mulle ei meeldi, et sa lööd, ma tahan aru saada, mis sind pahandab. Kui ta midagigi ütleb, siis jätkake ainult tema ümbersõnastamise ja peegeldamisega ning vältige hinnangutest temale.
Sageli ongi nii, et ainult kehtestamisest ei piisa, sest oluline on ju jõuda ka agressiivse käitumise põhjuseni. Kui laps on lööb, ütleb, et ei taha teid, siis on ta ju millestki häiritud, pettunud ja ta peab saama seda väljendada. Kui põhjus jääb alles, tema enesetunne ei muutu, siis käitumine kordub. Võib ju olla, et temaga eelnevalt midagi juhtus või oli teid hoopis liiga kaua oodanud ja igatsenud ja nüüd, kui järgi lähete valab ta kogunenud pinged korraga välja. Ühesõnaga ainult pahandamisest ja lapse korrale kutsumisest ei pruugi tulla muutust. Ta peab saama väljendada end sõnaliselt ja kogeda mõistmist, alles siis saate koos mõelda, mida ta vajab ja kuidas probleemi lahendada.
