Tere minul on mure oma nelja aastase tüdrukuga. Ta käib teist aastat lasteaias. Esimene aasta käis 2- 3 päeva nädalas, olin väiksema lapsega kodune ja see oli võimalik. Lasteaia alguses jäi väga suure nutuga sinna, siis oli perioode kus tahtis ise minna ja ka vastupidi. Nüüd käin poole kohaga tööl ja oleks endiselt võimalik lapsele ka vabu päevi võimaldada, kuna lasteaeda minek on pideva jonni ja nutu saatel, ei taha tõusta, ei taha minna jne. Kas oleks see vajalik või peaks ikka lasteaeda saatma?
Veel on üks mure, plaanisime ka lapse ujumistrenni panna, tüdruk ise ka tahtis aga kui oli esimene tund siis ei olnud nõus kaasa tegema hakkas nutma ja tahtis minu juurde ja nii tulimegi ära.
Sooviksingi teada, kuidas käituda selle hommikuse nutuga, mis on enne lasteadea minekut. Kas peaks ta mõnel päeval koju jätma? Mis teha ujumistrenniga, nüüd ta sinna enam üldse minna ei taha. Kas leida mõni teine trenn ( tahab nüüd laulma minna )? Või proovida järgmine aasta uuesti? Kuidas üldse toetada lapse iseseisvust, võõrastega on ta väga tagasihoidlik ja arg. Mida saan mina selleks teha, et ta oleks iseseisvam ja ei hakkaks nutma kui tekib ebakindel olukord.
Soovite toetada lapse iseseisvumist, kuid märganud, et laps ilma teieta ei taha olla ei trennis, lasteaias ega üldse võõraste hulgas. Ka lapsel on ilmselt endal mure -tahaks minna ujuma või laulma, aga ei julge ka. Võimalik, et lasteaias talle isegi meeldiks, kuid ainuke asi, mille pärast seal olla ei taha, seal pole emmet käepärast ja see on talle hirmutav. Selline ahel võib ka jätkuda, vahetate trenne ja ringe, kuid ikka juhtub sama lugu. Mida rohkem kordub sama olukord, seda enam süveneb tema ebakindlus.
Niisiis, vajab ta positiivset kogemust, et saab hakkama. Aga kuidas? Seda soovitegi teada. Küsite, kas peaks ikka viima lasteaeda, kui teil on võimalus teda ka koju jätta. Kui otsest vajadust pole, siis miks mitte tema koos kodus olla. Kui aga mõnel päeval, mil lähete tööle ja pole teist võimalust, siis käituge selgelt ja kindlalt, et nüüd on lasteaiapäev. Kui laps tunnetab, et teie ise olete kõhklev ja ebakindel, siis on temalgi keerulisem endas kindlustunnet leida. Palju olenebki sellest, kas laps tunnetab teis endas ärevust või hoopis usku, et tal läheb teistega koos hästi ja kuivõrd otsusekindel te olete.
Julgustage last rääkima, mis on seni talle raske olnud, nii lasteaias kui ujumas. Olge seejuures hea kuulaja ja vältige tema arvustamist, hinnanguid aga ka omapoolseid kiireid lahendusi. On ju oluline, et leiaksite sellise uue toimetulekuviis keerulistes olukordades, mis talle endale sobiks. Tema arglikkus võib ju tähendada nii seda, et otseselt kardab mõnd inimest või olukorda, kuid võib ka olla, et ta kardab ebaõnnestuda või ei saa ta täpselt aru mõnest asjast ja ei julge küsida ka. Võimalik, et tal ongi peamiselt vaja vaid seda, et teie olete läheduses ja iga olukorda, kus teie ei ole käeulatuses, on hirmutav. Võimalik, et sel juhul vajab ta lihtsalt esialgu uues olukorras teie juuresviibimist ja on valmis päev-päevalt olema kauem ilma teieta. Seega, enne kui leida olukorrale lahendusi on kindlasti vajalik saada rohkem selgust, mis on lapse vältiva käitumiseni viinud.
Kui lapsel on endal huvi veel mõnda ringi minna, nt laulma, siis selline initsiatiiv on hea eeldus ka õnnestumisele. Teie saate lapse iseseisvumist toetada nii, et märkate iga olukorda, kus ta saab ise hakkama ega paku enne oma abi ja juuresolekut, kui see pole otseselt vajalik. Valige esialgu välja need kohad, kus tal on kergem tulla toime iseseisvalt, nt kus on vähem inimesi, mõned tuttavad, teda ennast huvitav tegevus jne. Olgu see või tund-paar korraga, peaasi, et ta saab hea kogemuse, et ta saab uutes olukordades teistega koos hästi hakkama. Nagu juba öeldud, jälgiga ka seda, kuidas te ise end tunnete ja väljendate, kas olete sageli pigem ettevaatlik ja murelik, ohtudele viitaja, ebakindel, pessimistlik või julgustav ja usaldav nii lasteaias toimuvas kui ka laiemalt ümbritseva maailma suhtes.
Tere, mul on samalaadne mure, nimelt mul on 4aastane poeg, ta ei taha ka lasteaeda minna, küsisin tema käest, miks sa ei taha. Ta vastas mulle, et seal on igav ja teised ütlevad, et on väike. Ta sai jah lasteaeda viidud kui ta oli 1,5aastane ta oli rühmas noorim, sellest ajast kutsuti teda väileseks. Ta pole sellest ajast ülesaanud, ja tal on ka meeles mis temaga juhtus lasteaiarühmas paaraastat tagasi, kui ta polnud veel kaheaastane, kus viidi ta kiirabiautoga haiglasse tal õmmeldi otsaeest.
Kui teie pojal oli varasemalt traumeeriv kogemus, siis on vägagi mõistetav, et ta ei taha lasteaeda minna. Isegi kui see oli mitu aastat tagasi ja ta ei pruugi otseselt juhtunut mäletada, siis õnnetus, ilmselt suur valu, edasi kiirabi, õmblemine jne. – sellest on kindlasti tal piisavalt tugev negatiivne seos talletunud. Ja kui lisada ka igapäevased kasvõi väikesed teistepoolsed pilkamised, siis oleks ju lausa imelik, kui talle lasteaed meeldiks. Igav võib ju ka olla, kuid ta siiski tähendab see ka raskusi osaleda tegevustes, tunda rõõmu mängudest, leida sõpru.
Eelmisest samateemalisele murekirjale antud vastus sisaldab ehk ka teile sobivaid soovitusi ja mõtteid. Ikka nii, et negatiivne seos ja kogemus hakkab tuhmuma kui asemele tuleb midagi toredat ja postiiviset. Seega ta vajab lasteaias, aga miks ka mitte kuskil mujal lastegrupis, nt huviringis, eduelamust, õnnestumisi. Kui peamine ebakindlus tuleneb sellest, et ta tunneb end teistega võrreldes liialt väiksemana, siis otsige kindlasti erinevates vanustes lastega suhtlemisvõimalusi. Väiksematega koos olles saaks ta kindlustunde, sest on lihtsalt suurem, aga võib-olla ka osavam, saab võtta initsiatiivi ja ka näiteks ka hoolitseva rolli. Kui see talle meeldib, siis toetab see enesehinnangut. Kui tal saab ka suuremate seltskonnast kogemuse, et teda ei narrita ja kaastakse mängu ja ongi koos tore, siis seegi vähendab tema varasemat negatiivset seost. Mõelge läbi oma tuttavad, sõbrad, sugulased, õuekaaslased jne ja looge ise talle võimalusi suhtlemiseks erinevas vanuses lastega. Iga kogemus võib olla oluline.
Muidugi ei juhtu see kiiresti, et talle hakkaks meeldima lasteaed, kuid proovida ikka tasub ja pakkuda talle kasvõi pisikeste hetkede kaupa tunnet, et teistega on tore. Vanuse kasvades suureneb ka tema enda huvi teiste lastega koosmängimise vastu.
