Iga hommik viimase kuu jooksul tõusen ülesse lootusega, et täna on parem päev. Iga lõuna hakkab peale suure röökimisega, kui lapsel tuleb magamamineku aeg. Vahest karjun, vihasena löön pepu peale, lõpuks hakkan süüst ja kurbusest ise ka nutma ja laps millaski jääb magama. Iga jumala õhtu võtab magamaminek aega kaks tundi. Hakkab peale rahmeldamisest pimedas toas, siis laps ähib ja puhib ja puuksutab, kisab ja röögib vahepeal.... Lõpuks olen vihane kõige ja kõigi peale. Laps on pooleteisene. Tunnen, kuidas armastuse asemel hakkan tundma vihkamist iga kord, kui ta jonnib või kisab, iga magamamineku ajal....Ometi ei ole ma selline, kes....Mida teha? Panna teda hiljem magama? Mis ajal lõunauinkaule siis? Olen nagu mingi kuradi saamatu ja halb ema, kes polekski pidanud last saama, sest nii kui asi läheb raskeks, on tahtmine hoopis minema astuda
Tunnen sulle kaasa.Arvatavasti on see su esimene laps.Ja sul ei ole siiani aega olnud puhata lapsest.Käia ennest maandamas.Olen selle läbi teinud ei olnud mul abistajat ega toetajat ,oma muret ei olnud kellelegi rääkida,oli selline tunne,et ma ......Aga,kui see sind vähegi lohutab siis proovi talle laulda ,tantsi temaga.Harjuta talle sisse iga õhtune kord,et selle laulu või selle jutu järgi paned ta magama.Usu mind see aitab aga see peab olema sisse kodeeritud.Aega see võtab.Mul on ka pooleteise aastane tütar ja ma laulan talle igal õhtul" juba linnukesed "ja olen seda teinud igal õhtul imikust saati.esimene laps on mul 12 aastane ja ma kahetsen selle aja tegusid,kuigi ma armastan teda nüüd väga.Aga pikka aega oli tema vastu tülgastus,kui nii võib õelda.Palun ära anna talle pepu pihta, sa hakkad seda hiljem kahetsema tean seda omast käest.Sellest lapsest kasvab sinu enda laps.Põõrdu kellegi targema poole.nt.psüholoog.Ja mine maanda ennast kuskil.Kellegi ikka leiad kes vaatab last,ma loodan.Tervitustega.Ja anna pisile musi .
Ära ütle, et vihkad oma last! Minu poiss on aasta ja ühe kuune, ja hakkab ka iseloomu näitama, jonnib ja puristab tihti peale. Saan pahaseks, riidlen, ja siis vaatan ta õnnetut ja kurba nägu, siis hakkab temast nii kahju. Sülle ei haara selle peale, aga kükitan tema juurde või istun poja kõrvale maha ja püüan ilusti temaga rääkida. Tegelikult tulevad sellised tuurid ikka siis, kui lapsega ei tegele. Pahandan mõttes pigem enda peale, et ma temaga ehk liiga vähe tegelen, ta on ju praegu maailma avastaja. Ja vaatamata sellele, et ta jorrab üsna palju, armastan teda nii väga, et ei suudagi seda sõnadesse panna. Mina ka ei ole saanud ennast korralikult välja puhata, tihti pea valutab suurest väsimusest, aga oma last vihata... ei iial. Minu poja uinub igal õhtul karumõmmi unelaulu saatel, isegi siis, kui ta nii väsinud on, et kohe magama jääb lutipudeli otsas. Mul endal see lihtsalt nii sees, et seda talle laulan õhtuti. Armasta oma last, ära lase vihkamisel võimu võtta.
Sa tunned end halva emana, kuid sinu jutust jääb küll mulje, et püüad teha oma lapse heaks nii palju kui võimalik. Tunned, et sa ei jaksa enam...
Vahest on abi, kui mingiks hetkeks keskendud hoopis endale. Mõtle, kas on midagi, milles sa tunned end hästi hakkama saavat ja tegele vahelduseks sellega. Või leia lapsele hoidja ja katsu endale mingi tegevus kodust väljas leida. Seda kõike selleks, et saaksid kuskilt endale niiöelda lisajõudu, mis tõstaks su tuju ja tahet tulla tagasi koju ning proovida lapsega nt. uusi variante magama panekul.
Olles ise reipam, võivad ka lapse tujud muutuda. Olles ise energiat täis, jätkub sul veelgi rohkem jõudu lapse soovide mõistatamisel ning nendele lahenduste pakkumisel.
Kindlasti on olemas mingi hea lahendus ka sinu lapse magamapanemisele. Siingi on juba paar ema oma soovitusi jaganud. Nii palju kui on erinevaid inimtüüpe, nii palju on ka erinevaid rahunemis- ja uinumisharjumusi. Kui üks variant ei sobi, siis tuleks proovida järgmist (olgu see siis hilisem voodisse panek, või igaõhtune kindel unelaul või - jutuke). Võibolla on ka abi tihedamast päevasest tegevuskavast lapsega, mis ühtlasi ka väsitab last rohkem. Mõnel juhul on abi olnud öölambikesest, kui on selgunud, et laps kardab üksi olekut pimedas jne jne.
Kuid esmalt siiski antud olukorras tuleks püüda endale mõelda, sest ema närvilisus selle olukorra lahendamisel kaasa ei aita.
Jõudu ja energiat sulle!
proovi enne magamaminekut talle paratsetamooli küünal tagumikku panna. minu lapsel aitas. minu laps on 9k ja tal on seedimisega probleeme ehk aitab sindki.
Olude sunnil oli mõnda aega minu juures ka pisut üle aasta vanune energiapall,tütrepoeg,kel ka magama jäämine suureks probleemiks kodus.ma aga sain ta mõne päevaga rahulikult magama panna.Enne magamist juba varakult käisime vannis(ikka tema loomulikult) ja peale seda kas lugesin talle mõnd ilusate suurte värviliste piltidega ramatut või oli süles ja rääkisime.Kui magamise aeg käes,panin ta voodisse,toas oli hämar tuli ja siis olin ise voodi juures ning laulsin vaikse häälega ja käega silusin tema käevart,sõrmega otsmikul ja üle põse,kuni jäi vähehaaval uniseks.Loomulikult olid teised sel ajal ka pisut vaiksemalt.Ja nii harjuski,nii kui voodisse panin,jäi laulu ootama (loomulikult peab laul ka selline rahulik,uinutav olema,ikka mõni hällilaul)Kui juhtusin pisut viivitama peale seda kui olin ta pikali pannud siis juba nõudis ise " lala,lala" Algul läks kauem aega aga hiljem jäi juba üsna ruttu magama oli vaid paar-kolm korda laul uuesti otsast alata.
Aitähh kõigile, kes kirjutasid! Meie elu on juba mõnda aega taas helgem Katsusin ise rahuneda ja magama minekuks on meil oma rutiin ka välja kujunenud, ka lükkasin magamamineku aega edasi natuke.
Olen ise puhanum ja rahulikum, rahmeldan lapsega rohkem ja ta on ka rohkem väsinud, kui magama minekuks läheb. Ja hoidja hoolde jätan ka nüüd põnni hea meelega ja veel parema meelega tulen koju tema juurde tagasi
Tänud teile, nõuandjad
Iga jumala õhtu võtab magamaminek aega kaks tundi. Hakkab peale rahmeldamisest pimedas toas, siis laps ähib ja puhib ja puuksutab, kisab ja röögib vahepeal.... Lõpuks olen vihane kõige ja kõigi peale. Laps on pooleteisene. Tunnen, kuidas armastuse asemel hakkan tundma vihkamist iga kord, kui ta jonnib või kisab, iga magamamineku ajal....Ometi ei ole ma selline, kes....Mida teha? Panna teda hiljem magama? Mis ajal lõunauinkaule siis? Olen nagu mingi kuradi saamatu ja halb ema, kes polekski pidanud last saama, sest nii kui asi läheb raskeks, on tahtmine hoopis minema astuda 
Katsusin ise rahuneda ja magama minekuks on meil oma rutiin ka välja kujunenud, ka lükkasin magamamineku aega edasi natuke. 
