olen nõutu oma 3,2 aastase poisi käitumisest. Olen teadlik sellest, et lapsed käituvadki vanematega teisiti, aga tema oma hakkab otse välja öeldes närve ära sööma, kui mitte juba pole söönud. Nüüd kui peres ka vastsündinu on asi veel rohkem muret tekitav, kuna hetkekski ei saa teda valveta jätta.
Kõik teised, kes on poissi hoidnud ei jõua teda ära kiita. Kui asjalik ta on, kui hästi ta suhtleb, kui lahke ja viisakas. Õhtul lasteaiast koju tulles või üleüldse kui mõlemad vanemad on koos, hakkab trall pihta. Absoluutselt sõna ei kuulata (nt kui poisil tekib pähe idee hakata tulede lülitiga mängima ja öelda talle ilusasti "Palun ära tee", ta ei tee väljagi ja klõpsutab edasi, ütlen uuesti "Palun ära tee, lamp läheb katki" ikka klõpsutab edasi. Lõpuks tahes tahtmata hääl tõuseb, eriti kui mitmeid kordi korrata).
Teine asi, mis ka kõige hullem, on löömine. Kui tema tahab nt kommi ja ema ütleb, et kommi hetkel ei saa kuna olen neid nt mitu tükki söönud, siis tema tuleb ja lööb. Lisaks veel meiega titakeeles rääkimine. Meie peretuttava laps on sama vana ja ei kõnele veel, vaikselt hakkab, aga põhi enese väljendus on (tänn-tänn, ääää jne jne). Lapsed mängisid mõni aeg tagasi mõned tunnid koos ja nüüd teeb minu oma ka nii.
Nüüd kui majas on ka vastsündinu, siis ei oska suurema poisiga hakkama saada. Olen teadlik sellest, et vastsündinu majja tulek on kõigile paras katsumus ja elumuutus. Õnneks on suurem isas väga kinni ja ta saab oma tähelepanu vajaduse sealt kätte. Juba raseduse ajal ma kutsusin teda kõhtu katsuma ja väikse vennaga kontakti saama, aga kuna suurem on nii kärsitu, siis ta ei jõudnud kunagi neid põkse ära oodata. Nüüd oleme esimese kodusoleku nädala üleelanud. Talle meeldib vennale pai teha, pole seda keelanud, aga tema tihti hakkab nimetissõrmega vennat õrnalt toksima. Mulle ei meeldi kui ta nii teeb. Suurem poiss on oma vanuse kohta ka suurt kasvu (3 aastane, üle meetri pikk ja üle 20kg), ei saa aru ka kui ta võib haiget teha.
Mure kirjapanek sai küll vist väga lakooniline, aga vähemalt sain kirja pandud. Nüüd tahakski küsida:
1. Kuidas käituda tema poolse löömisega? Kasutan pahalapse tooli, kus alati küsin "Miks sind pandi siia istuma", ta alati teab ja vastab ja küsimusele, kas ta veel nii teeb, siis alati on vastus, et ei tee.
2. Kuidas reageerida tema titakeelele. Kui ta väljendab ennast titakeeles, siis me alati ütleme, et ei saa aru, siis ta küsib küll normaalselt uuesti. Kellegi teisega ta seda keelt ei kasuta ainult vanematega.
3. Kuidas käituda temaga nüüd kui peres ka teine laps. Me ei ole muutnud oma käitumist. Me kiidame teda ja anname talle oma tähelepanu. Äkki peaks veel midagi tegema.
Olete teadlik, et uue pereliikme sünd toob suure muutuse kõigile ja sellestki, et suurem laps võib talle pai teha ja järgmine hetk hoopis haiget teha. Tema teod räägivadki vastuolulistest tunnetest. Saan aru nii, et mure suurema poja käitumise pärast on alanud aga juba varem, beebi sünd teeb olukorra aga veelgi keerulisemaks. Tänan, et olete oma küsimused väga konkreetsel sõnastanud.
1. Löömisele tuleb kindlast reageerida. „Paha lapse tool“ väga levinud võte, kuid selle mõju on ju karistav ja sildistav. Heal juhul saate lapselt oodatud vastuse, ta kordab iga kord formaalselt seda, mida ta teab, et talt ootate (ta ju on taiplik ja õpib kiiresti), kuid sisuliselt jääb probleem lahendamata. Laps saab teada, et ta on halb, võimalik, et ta isegi püüab vältida karistust, st „paha lapse tooli“, kuid tulevikus löömisest hoidumiseks sellest ei piisa. Kasu võiks olla sellest, kui arvestades olukorda, püüate aru saada, mis pani last lööma, mida ta oma agressiivsusega väljendab. Ta ju tunneb, et talle tehti liiga, ta on pahane, pettunud ja püüab enda eest seista. Et ta tulevikus ei lööks, peaks ta saama teada, kuidas ta võib enda sees toimuvat, sh viha, väljendada. Tundeid ei saa ju ära keelata, need jäävad ikka tema sisse. Sildistamine ja karistamise kaudu suureneb tema segadus, lisandub alandus, enesehinnang saab hoobi ja agressiivsus saab uut toitu. Ta saab teada, et ta on halb, teda ema-isa ei salli teda, kui ta tunneb oma tundeid. Niisiis, kui ta lööb ja te olete selgelt väljendanud, et see on lubamatu, teeb haiget, edasi keskenduge vaid sellele, mis poisis endas toimus ja olles ise hea kuulaja: sõnastage see, kuidas te temast aru saate, peegeldage tundeid ja vältige kriitikat. Kui laps on löönud ja te teda püüate mõista, siis see ei tähenda sugugi, et te aktsepteeriksite tema tegu, küll aga seda, mida ta tunneb ja väljendada püüab. Seega, ta peab saama kogeda ja väljendada end verbaalselt ja seeläbi väheneb vajadus end kaitsta füüsiliselt. Kui temal jääb sõnadest puudu, siis aidake omalt poolt, nt sa said pahaseks, et ma sind keelasin; mulle näib, et sa oled praegu pettunud …. Jne.
2. Titakeeles rääkimine on kindlasti paljudele vanematele tuttav teema. See võib olla tema soov samastuda väiksema lapsega ja rääkida tema ootusest saada sarnast kohtlemist. Jälgige, mida saab väiksem ja mida teie laps ei saa, mis on tema vajadus, mida ta väljendab. Muidugi ei pea kõike sama tegema nagu titadega, sest ta on ju juba suur, kuid küllap on võimalik ka talle eakohaselt sobivalt tähelepanu pakkuda, sülle võtta jne. Titakeelele kasutamine taandubki siis kiiremini, kui te sellele tähelepanu ei pööra ja reageeriti sellele, kui ta nö normaalselt räägib, nagu ka olete teinud. Kui ta näeb, et titaks olemine ei anna erilisi eeliseid, siis kaob ka vajadus titana käituda.
3. See ongi parim, et olete ka pärast teise lapse sündi pööranud suuremale piisavalt tähelepanu ja tunnustust. Kindlasti vajab ta seda nüüd rohkem, et tulla toime sellega, et ta peab oma ema-isa kellegagi nüüd jagama. Praegu võibki talle olla talumatult raske olla lasteaias, sest ema on ju beebiga kahekesi kodus – sellest ka tema provotseeriv käitumine kui ta lasteaiast tuleb. Teete seda ilmselt niigi ja seda tuleks ka jätkata, et lasteaiast tulles, peab ta tundma, et olete mõnda aega päris tema päralt. Ta vajab kahekesi olemisi nii isaga kui teiega. Vahel võiksitegi jagada aega nii, et ka teie saaksite suuremaga kahekesi olla. Ja jälle, kui ta läheb liialt trotslikuks, siis püüdke olla vaid kuulaja, et ta saaks tunda seda, mida tunneb (tahaks olla vahel ise beebi asemel; oli lasteaias kurb, et ei saa kodus olla; pahane, et beebi sündis vms). Võimalik, et tema jaoks on üks suur segadus – olete temaga kord kena ja tunnustav, aga kui ta on iseendaga kimpus, siis on ta ju „halb“. Kui loobute „paha lapse toolist“, olete pigem tema juures, kui ta kurjaks saab, ei saada minema, ei ole tema enda suhtes kuidagi agressiivne ega tõrjuv, siis on ka tunnustus ja tähelepanu, mida pakute, mõjusam.
Tänan, et oma muret jagasite - need küsimused on ju tuttavad paljudele. Usun, et kui suurem poiss tunneb, et issi ja emme on tema jaoks jätkuvalt olemas ja ta ei pea kartma väljendada oma keerulisi tundeid, vanemad armastavad teda ikka, siis tunneb ta end emotsionaalselt turvaliselt ja see väljendub ka tema käitumises.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
