Tere,
mul on praeguseks juba päris mitu muret ning olen ammu plaaninud siia kirjutada, kuid seda muudkui edasi lükanud. Tänane olukord sundis lõpuks maha istuma ja kirjutama, sest ma lihtsalt ei tea enam kuidas edasi. Ehk saan miskitki nõu natuke - lugesin küll ka siit mitmeid erinevaid vastuseid ning tundub, et vastus ka minu kirjale tuleb ilmselt stiilis "rääkida-rääkida-rääkida võimalikult palju ja võimalikult rahulikult" mida ma ka enamjaolt teen, aga see kõik on tulutu. Alustan siis...
Armastan oma last väga, ta on väga oodatud laps ja ta hakkas 9 kuuselt kõndima, esimesed sõnad (emme) tulid 6 kuuselt ja juba enne kaheseks saamist rääkis ta 11 sõna lauses. 1a tundis ta tähestiku kõiki tähti, 3a luges kahetähelisi sõnu, hetkel neljasena loeb 5-6 silbilisi sõnu ja loendab 20ni numbreid - oskab sõrmede abil liita-lahutada umbes 10 piires, kui kokku loeb palju on ühel käel ja teisel käel sõrmi. Loogika on väga hea ja arenguliselt selles osas on laps väga tore ja kõik on hästi - lõikab, kleebib, armastab värvida, joonistada, kirjutab iseseisvalt sõnu, sünnipäevakaarte jne. Kas tegu on andeka lapsega või on asi lihtsalt selles, et ta ei ole kunagi olnud nõus iseseisvalt mängima ning on suurenenud tähelepanuvajadusega ning tema kõrvalt pole ma kunagi ise midagi teha saanud, ainult 100% temaga tegelenud ning seetõttu on ta pisut eakohasest arengust ees - ma ei tea. Igal juhul on temas palju asju, mis on eakohasest arengust ees. Samas on ta väga vähese unevajadusega olnud beebist saadik. Maganud väga vähe beebieas, olnud väga erksa unega ning ka praegu ta pigem lõunaund ei maga ning viimasel aastal on olnud ka õhtune magamajäämine raske - karjub, et tahab, et ma jään tema juurde, oleksin ja valvaksin teda. (Varem peale unekooli harjutamist jäi ilusti ise voodisse magama ja polnud probleeme) Kui mul abikaasa üritab last magama panna, karjub, et ei taha issit ja ei sobi ka see, et issi tal hambaid peseks ja üldse miski, ainult emme. Kui mind kodus ei ole, on kõik okei ja issi võib kõik teha - ainult et ma pean tõesti kodust ära olema, kui laps teab, et olen allkorrusel, siis ta issiga ei lepi ja karjub ning märatseb kas või tund või rohkemgi... Pole seda tihti lasknud juhtuda, kuna kahju hakkab lapsest ning olen alla andnud ja ise läinud ikka headööd öelnud ning siis on rahu majas.. kas see on õige või vale, ma ei tea enam....
Kõik muidu olekski vist hästi, aga probleemid on sõnakuulmises, teistega mittearvestamises ja teiste lastega suhtlemises. Näited siis, et lepime enne poodi minemist kokku, et poes ei jookse, ei räägi kõva häälega, on ilusti käest kinni ja kaugele ei lähe. Nii kui poodi jõuame, kehtib see kokkulepe umbes max 5 minutit ja laps on täiesti unustanud kõik mis ta lubas. Tegime isegi väikese kokkuleppe ja proovi, et meil on väike mündikassa, mille juurde koos joonistasime erinevad sendid ja nende tähendused, et mille eest nn preemiat saaks kui laps mingi asjaga väga hästi toime tuleb ja et kogub hästi käitumisega endale raha, et midagi eriti toredat osta kui piisavalt raha koguda. See idee meeldis lapsele väga ja esimesed mündid läksidki ka kassasse.. kuid siis kadus ka selle vastu huvi. Ta tahab küll münte sinna, aga kokkulepetest kinni ei pea. Sõna ei taha üldse kuulata - ma võin öelda väga mitu korda väga rahulikult, keelata, natuke kurjemini või päris kurjasti, kui ta ei kuula üldse - tihtipeale lihtsalt isegi vaatab mulle veel otsa ja läheb ikka (keelan, et ei tohi liumäest üles minna või et ei lähe maja ette, maja taga mängime - näitena siis) ja ta teeb kõike seda minu soovidest ja palvetest hoolimata. Ma olen kogu aeg rääkinud, et ei ole keegi paha laps, laps mõnikord käitub pahasti, kuid on ikkagi hea, pole talle kunagi öelnud, et ta on paha laps. Vahepeal oli meil ka nn järgimõtlemise trepiaste, kuhu vahepeal istuma läks, et järgi mõelda oma tegude üle. Alati rääkisime peale seda, et kuidas käituda ja et kuidas oli valesti ja kallistasime ning leppisime ära.
Lisaks siis veel - iga kord kui ma keelan midagi - ära hüppa basseini, sa kukud ja saad pepule väga haiget, ära võta tooreid tomateid, need on mürgised ja panevad kõhu valutama, ära mängi kastmisvoolikuga, selles on väga külm vesi ja sa jääd haigeks jne - ma lõpetan 90% kordadest lause ikka põhjendusega, et miks ma keelan, aga ta teeb ikka või kui ma konkreetsemalt lähen ja näiteks keerangi lõpuks basseini ümber, kuna vesi on juba jahe, laps lõdiseb ning järjepidevalt läheb ikka tagasi ja ei kuula, et ei lähe rohkem vette, siis laps lihtsalt pistab täiest kõrist röökima. Ja selline täiest kõrist röökimine tuleb ükskõik mille peale, kui ma midagi palun teisiti teha või ütlen, et niimoodi ei tehta või mis iganes... see päevas kümneid ja kümneid kordi toimuv röökimine väsitab nii kohtuavalt... ma olen nii väsinud sellest, see imeb minust viimsegi tahtejõu ja soovi olla rõõmus ja elav ja õnnelik. Tunnen pidevalt, et olen õnnetu, kuigi tahan väga oma lapsele parimat ja tahan et ta oleks õnnelik. Kui meil käivad külalised, ei taha ta üldse oma asju jagada ja lükkab teisi lapsi eemale oma asjadest, isegi kui ta tihtipeale ise nendega ei mängi - tal on just siis vaja just seda asja ise, mille võtab teine laps. Ma olen rääkinud, isegi kui ma räägin sama päeva jooksul samade lastega mängimise juures, et ei tohi olla kade, peab jagama ja kui me neile külla lähme, siis nemad ka jagavad, siis ta kuulab ja lubab ja 10 min hiljem on see kõik unustatud ja ta teeb jälle kõike nii nagu ise tahab... Samas on tal püsivust puslet kokku panna kas või tund mõnikord, vaadata ära pikk multikas, aidata mind kokkamise juures või millega iganes.
Tal on ka õde, 2ne.. ja ka temaga ta pidevalt kakleb ja jonnib ja provotseerib väiksemat tegema tegusid, mis pole kõige õigemad, et näha mis juhtub. Ma olen nii nõutu.. ma käisin ka eelkoolipedagoogika aluste koolitusel, et osata paremini oma lapsega käituda ja aru saada miks tema nii käitub, kuid ka sealt saadud teadmistega pole ma suutnud edasi minna, et mida teha... Kardan nii väga seda, et kui ta nüüd taas lasteaeda läheb, ei oska ta ka seal teiste lastega mängida ja suhelda ning teda hakatakse tõrjuma ning tal pole mängukaaslasi. See on nii kurb minu jaoks ja ma tahan nii väga teda kuidagi aidata, kuid ma ei oska... mida ma pean tegema?? Ma tean, et see mure tuleb, sest juba eelmisel aastal lasteaias tal oli kergelt see mure - kui õpetaja aasta lõpus minu tähelepanukute mõjul ka nägi, et mu tütar pigem üksi mängib ja suunas teda teistega koos mängima, siis nad mängisid küll koos, aga varem vaatas ta pigem kas kõrvalt või hoidis omaette. Kodus oma õega mängib küll ja muidugi kakleb ka tihtipeale, kuigi ikka tihtipeale õpetab ja mängib ja on väga armastav ja hoolitsev nii oma õe kui teiste, väiksemate laste ja beebide suhtes...
Siia kirja sai nüüd nii palju muresid... ma siiralt loodan, et oskate mulle anda nõu kuidas ma saaksin teisiti veel midagi teha, et kuidas oma last aidata... ma tunnen, et ma ei oska enam..
Teil on imevahva nelja-aastane tütar, kes on omaealistest mitmegi intellektuaalse oskuse osas arenguliselt ees. Lisaks armastab ta käelisi tegevusi, mängib ja hoiab väikest õde ja teisi beebisid.
Olete mures, kuidas saada laps suuremale koostööle,- toote näiteid, kuidas vaatamate sellele, et talle põhjalikult selgitate ja räägite, milline käitumine ei ole lubatav- teeb ta seda ikkagi.
Võin teile öelda,- ta käitub täpselt nii, nagu üks temavanune laps käituma peab/käituda suudab. Teie laps ei tee meelega teie soovidele ja nõudmistele vastupidi, lihtsalt tema aju areng ei võimalda tal meeles pidada mitmeid korraga esitatud nõudmisi, täpsemalt keeldusid (ükskõik, kui loogilised need meie, täiskasvanute meelest ka on). Mänguikka jõudnud lapse aju ei suuda niipalju infot korraga töödelda ja kui ütlete, et ta ei tohi rohelisi tomateid võtta, siis temale jääb teie jutust meelde- rohelised tomatid, ahhaa, huvitav!- , ning loomulikult läheb ta neid proovima.
Sellepärast soovitavad spetsialistid rääkida selles vanuses lapsega mitte keeldude keeles, vaid -mida-tohib-teha-keeles. Aiamaale minnes öeldagi lapsele, et "Läheme maitseme vaarikaid, need on mõnusalt küpsed ja magusad!". Ja mitte tomateid üldse jutuks võttagi, saate aru, mida silmas pean?
Kirjutate, et teid frustreerib tütre täiest kõrist röökimine, kui ta ei saa teha seda, mida soovib. Arusaadav, ka meile ei meeldi, kui meil keelatakse teha põnevaid asju või kästakse tegevus lõpetada, kui see on poole peal jne. Muidugi- meie vanematena näeme ja teame, millal ongi vahel vaja reaalselt katkestada/lõpetada mõni lapse tegevus, kui see on talle ohtlik.
Lapsed kogevad palju frustratsiooni, pettuvadki palju, nutavad ja karjuvadki palju, sest neil on keeruline toime tulla pettumustundega (taas- aju arengulised ja bioloogilised eripärad!) ja nad alles õpivad maailma mõistma ja ennast sellega suhestama.
Karjuva, röökiva lapse sõnum meile vanematena on- "Mul on mure! Palun aidake mul sellega toime tulla!". Ühesõnaga, meie lapsel on probleem. Ja mures last saame ja peame aitama- aktiivselt kuulates. Lugege sellest oskusest lähemalt:http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Lisaks on abistav, kui olete karjuva lapse juures, võtate ta oma sülle ja hoiate- et ta tunneks turvalisi ja kaitsvaid piire ema käte näol enda ümber. Tema maailm hakkas lagunema, vanemana aitate seda koos hoida. Laske lapsel nutta, see on ju parim pingemaandaja! Teil tuleb emana rahulikuks jääda ja juures olla. Kui laps on maha rahunenud, saate temaga rääkida (aktiivselt kuulata), sõnastades lapse poolt kogetut oma sõnadega, näiteks: "Kui pidid mänguväljakult koju sööma tulema, ei meeldinud see sulle mitte üks raas ja tegi sind päris vihaseks". Lapsele edastab see sõnumi, et me aktsepteerime teda sellisena, nagu ta on- ka vihase, õnnetu ja kurvana. Lapse tundeid ümber sõnastades õpib ta neid ka ise kasutama ja tasapisi väheneb vajadus reageerida röökides, selmet rääkida, mis ma tunnen- loomulikult võtab see aastaid aega.
Mänguasjade kohalt- tal ongi raske neid teistega jagade, sest taas tema aju! fikseerib- teine laps huvitub sellest asjast, jaa, see on äge asi, tahan selle asjaga mängida, kohe! Ta ei ole oma loomult kade, lihtsalt tal on veel keeruline jagada- küll see aga aastaga muutub.
Teada on, et kui lapsel on mingi valdkond tugevalt (ette) arenenud, siis teised valdkonnad ei suuda kohe võrdel tasemel järgi tulla. Kõike korraga ei jõua! Seega on mõistetav, et lapse emotsionaalne areng alles tuleb ette arenenud intellektile järele. Andke oma tütrele lihtsalt aega!
Olete murelik ka tütre lasteaias teiste lastega koosmänguoskuse- ja soovi osas. Hea on teada, et lapsed ongi igaüks unikaalne indiviid ja kõigile ei sobigi suures grupis olla/mängida/tegutseda. Olge valmis, et teil tuleb seda oma lapse eripära lihtsalt aktsepteerida. Samas, olge valmis ka muutuseks, et ta soovib koosmängus osaleda- kõik on võimalik.
Soovitan teile ühte uut raamatut lugemislauale, milline võiks toetada teid vanemana oma tütre mõistmisel ja aitamisel. 2013 ilmus Isabelle Filliozat sulest raamat: "Minu mõistus on otsas." See kirjeldab, kuidas tulla toime 1-5 aastase lapse nutu, jonni ja raevuhoogudega. Raamat on lihtsas keeles, teaduslike uuringute faktidega selgitatud ja lõbusate illustratsioonidega. Soovitan soojalt!
Ja lõpetuseks- olete hooliv, vastutustundlik ja oma lapsele parimat sooviv ema! Et seda kõike ka edaspidi olla, hoidke ka "oma tass täis",- see tähendab, et planeerige ja veetke aega ka oma abikaasaga kahekesi, tegelege edasi oma hobide/harrastustega ja lubage endale aegajalt ka lihtsalt puhkust. Nii jaksate olla piisavalt hea ema oma kahele armsale tütrele!
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
