Mu poiss saab mais 7.aastaseks ja käib lasteaias aga õppimisest ta eriti vaimustuses ei ole.Tähed on enam vähem selged ja numbrid ka aga sõnade kokkulugemine ei meeldi talle kohe üldse.Lihtsama sõna loeb pikapeale kokku aga üldiselt läheb väga vaevaliselt.Vahest ta viitsib minuga oma aabitsat vaadata aga kui asi läheb tema jaoks keerulisemaks siis hakkab vingerdama ja läheb mossi ja ongi kõik edasi ei saa midagi teha. tihtipeale keeldub üldse raamatut vaadata. Ma ei ole ka väga sundinud,et mitte suurt negatiivset suhtumist tekitada aga lugemise peab ju selgeks saama.Enamus ta lasteaiakaaslastest loeb juba ammu mõned juba eelmisel aastal. Õhtuti peale lasteaeda ei saa alati sellega tegeldud ,sest tihti kui aega jaguks on kell juba palju ja laps väsinud või siis tulen mina liiga hilja koju.Selleks ,et asjaga saaks tegeleda peab olema mitme asja hea kokkulangevus.Oleks tal vaid huvi.Ise loen ka suht tihti kui võimalik ning siis on selline lugu,et ta tahab minuga mängida aga kui ma kutsun teda ,et oot ma loen ,tule loeme koos siis põgeneb minema. Kardan ,et tal saab sügisel väga raske koolis olema kui ta lugeda hästi ei oska. Arvutamine läheb veits paremini kuigi võtab oma käed ka selle tarbeks appi.
Su kirjast paistab, et laps siiski pole puudlike teadmistega, vaid lihstalt veidi püsimatu.
Ära väga pressi peale, see võib mõjuda vastupidiselt. Samuti proovi õppimine mängulisemaks teha. Kui lapsel on oma tuba, siis võite ju koos kujundada harivaid plakateid (tähed ja nr-d pidevalt silme ees).
Kollaaze saab teha - lõigake vanadest ajakirjadest-ajalehtedest tähti ja pilte ja kleepige kokku (nu poisil põnev, nagu anonüümkirja teeks)
Matemaatika õppimiseks õpi, kuidas voltida paberist hüppavaid konnasid. Siis teete konnahüppe meistrivõistlused - pärast uurite, kes mitu cm kaugemale hüppas või liidate mitu hüpet kokku. Mõtle, kas teie puhulk oleks neidt võtetest kasu. Kui mitte, siis täpsusta palun üksikasju ja ma mõtlen kohe midagi uut välja
Olin ka pojaga paanikas. Tähti tundis, arvutada oskas aga lugemine ei tulnud kohe mitte. Tegin ise vea, et rääkisin probleemist ka poja kuuldes. Nüüd on pool kooliaastat selja taga. Alguses nutsime mõlemad, nüüd loeb raamatuid maailmaloomisest ja vulkaanidest. tahab olla klassis parim. Ta sõbral oli sama probleem. Märtsis veel lugeda ei suutnud, aga kooli alguseks luges täiesti soravalt. Ärge ainult lapsele mõista andke, et mures olete. Paraku peame me tööl käima ja teiste pereliikmete eest hoolitsema, nii et alati ei jõua end 100% lapse heaks pühendada, aga rahulikku meelt, ja aega ju veel on. Aasta tagasi ma ka veel ei uskunud, et mu poeg lugema hakkab.
Mure, kas laps lugema õpib ja koolis hakkama saab, on tuttav küllap igale vanemale, kelle lapsed juba vastavas eas. Kõige tähtsam on, et lapsel säiliks huvi ja positiivne meelestatus lugemise suhtes. Selleks tuleb vältida sundi ja vastumeelsuse teket. Kui te ise armastate lugeda, on laps juba mudeli saanud. Eelkirjutajatelt olete juba saanud toredaid mõtteid, kuidas õppimist mänguliseks teha. Lisan omaltpoolt mõned.
Kui minu poeg hakkas kooli minema, oli tal ka lugemist vaja ergutada. Ta oli püsimatu ega viitsinud sõnu lõpuni lugeda ning tüdis kiiresti. Proovisin siis erinevaid meelekanaleid haarata. Joonistasin pildi, näiteks maja ja kirjutasin sinna sõna trükitähtedega juurde. Tema istus mu kõrval ja jälgis huviga. "Maja," tuli kiiresti, kui palusin lugeda. "Tee veel," palus ta juba ise. Mina joonistasin, tema luges ja edukogemusest tiivustatuna tahtis veel ja veel. Mõne aja pärast hakkasin sõnapaare kirjutama, siis lühikesi lauseid. Ja muidugi tunnustasin, et õigesti kokku luges. Paari nädalaga hakkas lugemine sujuma.
Teiseks viisiks oli millegi kirjutamine, mida keegi just öelnud oli.
Kolmandaks joonistasin suuerd tähed papist märkmepaberitele, mida sai autodega vedada ja neist sõnu laduda ja lugeda.
Nukkudega annaks seda mängida nii, et nukud lähevad üksteisele külla, tähed kaasas. Või mängida kooli nii, et laps on õpetaja ja aitab nukkudel lugeda.
Lapsega koos võiks külastada raamatukogu ja otsida sealt mõne huvitava raamatu, mida koos lugeda. Meie kooslugemine käis nii, et laps luges ühe lause, mina teise, tema tempos muidugi, et ta jälgida jõuaks.
Raamatukogudes ja - poodides korraldatakse lastele põnevaid lugemistube, mida võiks külastada.
Kindlasti tuleks hoiduda halvustamisest, võrdlemisest ja hoiatamisest - need teeks asja ainult hullemaks. Ning olla ise rahulik ja rõõmsameelne.
Olen sageli näinud vanemaid, kes on koolimineku pärast ise nii pinges ja hirmul juba pikalt ette, et see kandub tahestahtmata lapsele üle ja tekitab trotsi. Laps ei pea kooli tajuma ähvardavana, vaid huviäratavana.
Tore, et te olete hoidunud sundimisest.
Kui laps tüdib ja mossi läheb, sõnastage tunne, mida temas tajute: "Ma näen, et sa oled väsinud.." või "See tundub sulle tüütu...", "Sa tahaksid parema meelega mängida...", vastavalt sellele, millise emotsiooniga parasjagu tegemist.
Ning veel: kui laps kutsub teid mängima, pange raamat kõrvale ja minge temaga mängima! Ärge pöörake seda lugemiseks. Laps vajab mängu veel edaspidigi, sellest tuleb tema turvalisus. Ja mängida koos emaga on eriti vahva, sest siis saab ta oma ideid teile välja käia. Kui suudate mängu sisse elada ja seda täiega nautida, toidab see lapse enesehinnangut ja väärtustunnet, need on aga igasuguste saavutuste alusmüüriks.
Täiskasvanutegi koolitustel kasutatakse rohkelt loovmänge. Arendage lapses ka loovust. Siin võib abiks olla näiteks Karin Hango "Kuidas vannitada dinosaurust". Ka joonistamine, voolimine, igasugune käeline tegevus aiatb kaasa ajusiseste "ühendusteede" kujunemisele. Jutustage, rääkige, võtke aega ja laske lapsel teile rääkida ja näidata tema jaoks olulisi asju. Mina isiklikult olen veendunud, et lapsel, keda lihtsalt huviga kuulatakse, on ka kergem lugema õppida.
Nautige koos lapsega mängu, kuniks veel võimalust ning tehke ka lugemisest üks põnev seiklusmäng.
Jens Bjorneboe kirjutab oma köitvas romaanis "Jonas" poisist, kes ei osanud kooli minnes lugeda. Kes süveneda viitsivad, hakkavad mõistma paljutki, mis argipäevakiiruses pealispinna alla jääb.
