Tere! Poeg on 8 aastane. Ja mure on selles, et ta ropendab kui on vihane või miski ei laabu või on pahane. Ja päris koledasti. Olen temaga sellest rääkinud ja seletanud, aga tema vastus on see - "mulle meeldib", "mis siis", "mind ei huvita", "ikka ropendan". Ausalt, ma ei tea enam mida teha ja kuidas võidelda selle vastu.
Loomulikult häirib iga ema, kui lapse sõnakasutus ei ole ootuste kohane. „Kõvad sõnad“ tulevad kasutusse mitmetel põhjustel: nende kasutaja võib tajuda pinge maandust, tähelepanu saamist (ka pahameele reaktsioon on tähelepanu), ropu väljendi sisse võib valada oma valu, rahulolematuse ja viha, väljendada protesti vanemate, õpetajate või kogu maailma vastu, ropendamine võib asendada võitlust, mida miskipärast muul moel pidada ei saa… Loetelu pole kindlasti ammendav.
Kirjutate, et teie poeg ropendab, kui miski ei laabu. Ehk vajab ta lisarepertuaari ses osas, mil viisil veel võiks reageerida, kui asjad ei laabu. Ropendamine on sisuliselt üks (täiskasvanulik) viis valada välja oma negatiivsed tunded, kui ollakse pahane, rahulolematu, pettunud vms. See on märk suurest tunnetetulvast, millega on vaja hakkama saada. Ent kindlasti on olemas ka muid viise, kuidas oma tunnetega toime tulla. Laps vajab tunnete peegeldamist, nende respekteerimist teiste poolt - ehk võiks see olla üks võti probleemilahenduses?
Ükski inimene ei tee midagi ilma vajaduseta. Vajaduse nägemine iga käitumise taga on selle mõistmiseks tihti abistav. Kui laps käitub mingil moel, siis ootab ta sellele ka mingit reaktsiooni. Miskipärast on teie pojal vaja saada teid reageerima. Kas olete proovinud erinevaid viise reageerida? Kui muudate reaktsiooni – mis saab siis? Kui te üldse ei reageeri – mis saab siis?
Igal juhul oleks vaja lõpetada võitlus ja uurida, mis on see, mis võib lapse sisetunnet mõjutada nii, et see väljendub ropendamise kaudu. Muidugi on vaja olla ka konkreetne ja ühemõtteline ka selle väljendamises, miks teile need sõnad ei sobi ja mis nende kuulmine teiega teeb (mis mõtteid-tundeid tekitab).
Vahel ei tea lapsed, mida kasutatavad sõnad tähendavad. Ehk on kasu ka sõnaraamatu taga istumisest, et laps aduks, millest ta üldse roppe sõnu kasutades räägib. Tasub ka uurida poja sõprade sõnavara. Eriti poistel on kombeks luua ühtsust sama „keele“ kaudu, see ilmneb eriti teismeeas, aga kaugel seegi enam.
Vahel on nähtav, et ropud sõnad on ainuke viis end kehtestada. Ma ei tea, kui palju on teie ja lapse suhetes kokkuleppeid, kui nõudlik te olete, mil viisil käib peres piiride seadmine. Piirid ei tohiks olla liialt jäigad ning lapsel peab olema eakohast otsustusõigust. Kui laps tunnetab vähest aktsepteerimist, võib tal tekkida sisemine vajadus end mingilgi poel maksma panna. Vahel leiab laps vähemalt ühe koha, kus võim on tema käes – ropendamise ja ta ropendab vaatamata sellele, et vanem teda igati keelab.
Lapsele on oluline tunnetada, et ta on tähtis. Nagu suurgi inimene, soovib ta kogeda, et temaga soovidega arvestatakse, et tema arvamus on tähtis, et ka tema pakutud lahendused võivad tulla kaalumisele, et tema tundeid mõistetakse ja respekteeritakse jne. Kõike seda tundes ja kogedes kasvab lapsest inimene, kes on eneseväärikas ja peab ka teisest lugu. Kui laps on pigem see, kes peab aina sõna kuulama, ikka tegema seda, mida suured inimesed ütlevad, ei saa ta end tunda väärikana. Kui laps tajub, et temaga rohkem arvestatakse, et ta on keegi armastatud, tähtis ja respekteeritav, ehk taandub siis pikkamisi ka võitlus sõnade pärast. Juhtub, et lapsed saavad n-ö võitjapjedestaalile ja tähtsaks koledate sõnade abil. Ehk on tal enam vaja kogemust, et ta võib tähtis olla ka hoopis muul moel.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
