Minu 10-aastane poeg on alati olnud väga tundlik, hea, empaatiline laps, samas väga iseteadev ja arukas, hea kaaslane. Väiksena oli ta väga meie küljes kinni, ajapikku, kui ta ise valmis oli, muutus iseseisvamaks. Minu arvamust aktsepteerib ta alati ning see on talle väga oluline.
Sellel talvel ilmselt astus ta eepuberteedi-maailma, toimus väga järsk muutus emotsionaalses plaanis. Kõige enam teevad muret vihahood, mille käigus ta sõnu eriti ei vali ning enamasti midagi ära lõhub (küll mitte valimatult, kuid siiski). Pärast on tal endal väga piinlik ning kahju. Õnneks vihahood ei ole väga sagedased, pigem harvad erandid ning need on varem ka tunnetatavad (enamasti on ta enne väga aktiivne ning soovib kindlasti oma ideid teoks teha). Olen ajapikku õppinud tema vihahoogusid ennetama, kuid alati see ei õnnestu.
Raskemaks läheb olukord siis, kui minu ema ja minu õepoeg (8-aastane) ka meil on (minu ema kasvatas minu õepoega olude sunnil paar aastat ning on temasse väga kiindunud). Minu ema arvates on minu poeg lihtsalt kasvatamatu ja ta väljendab oma suhtumist sellesse üsna otse. Kahjuks on minu ema olude sunnil meil sage külaline ning ka õepoeg, kes elab nüüd oma vanematega, peatub suviti meil. Sellises olukorras on pinge alati õhus ning kokkupõrked väga sagedased tulema. Eriti hull on see, et minu ema reageerib minu poja tujudele täpselt samamoodi. Minu poeg ütleb, et vanaema ei salli teda, ja ma pean tunnistama, et tal vist on õigus. See on üks ütlemata vastik olukord ja ma tõesti ei tea, kuidas peaksin käituma.
Teie ise olete õppinud oma poja vihahoogusid ennetama, teate, kuidas on parim reageerida ja küllap mõjutegi poisile rahustavalt, sest teineteise käitumised on väljakujunenud ja ettearvatavad. Sellest ka vastastikune kindlustunne ja usalduslik suhe. Emana mõistate oma poega paremini kui vanaema. Saan aru nii, et teie jaoks ongi suurem mure, vanaema ebaõiglaselt kriitiline suhtumine. Tunnete ilmselt survet oma poega kaitsta vanaema pahameele eest ja ilmselt ka vahel õigustama oma arusaamu ja kasvatusviisi.
Kui rääkida konkreetsetest viisidest, kuidas toimida, milliseid suhtlemisoskustest võiks kasu olla, siis oma arusaamu selgitage mina-keeles: nt minu jaoks on oluline …,… ma pean vajalikuks, et …, mulle teeb muret., kui ... jne. olenevalt mida peate vajalikuks väljendada, et teid mõistetaks. (vt ka meie kodulehelt suhtlemisoskuse KKK). Mina-sõnumid on parimad ka väljendamaks oma pahameelt või häiritust, nt minu arvates on ebaõiglane, kui (edasi peaks olema hinnanguvaba käitumise kirjeldus); mulle ei meeldi, kui … jne.
Kindlasti jälgige, et öeldu ei sisaldaks teie hinnangut kellegi kohta, kriitikat, etteheidet.
Veelgi parem oleks, kui te ei jääks ootama järjekordset tüli, vaid võtaksite ette ühe tõsise ja südamliku vestluse vanaemaga. Alustades nt sellest, et teile teeb muret, kui teile olulised inimesed omavahel tülitsevad ja tahate koos aruteda, kuidas võiks toimida. Väljendage huvi, kuidas vanaema olukorda näeb, kuidas end selles olukorras tunneb ja kas ta oleks näiteks valmis arutama selle üle, kas oleks võimalik teha kokkuleppeid, kuidas edaspidi toimida, et tülisid oleks vähem. Hea algus oleks, kui te ei keskendu mitte niivõrd kasvatusviiside vastandusele, ega õiguste tagaajamisele, ega ka võrdlusele, kes on halb või hea, kuivõrd sellele, et soovite ju mõlemad parimat lastele, omavahelisi häid suhteid, kuid vahel võib olla lihtsalt vääritimõistmisi. Ühe tõsise jutuajamise õnnestumiseks oleks muidugi vajalik ka valida sobiv aeg ja koht. Rääkides väljendage oma arusaamu ja häiritust mina-sõnumitena ja vanaema jutule reageerige teda aktiivselt kuulates.
Kui teie olete sageli poja ja vanaema vahelistest tülides vahendajana, siis on parim viis pingeid maandada nii, et te ei asu kellegi poolele, ei vastandu, ei otsi süüdlast ega tõde, vaid lihtsalt peegeldate mõlema tundeid. Seega võtke aktiivse kuulaja rolli kord ühega, kord teisega ja tehke seda niikaua, kuni pinge taandub. Edasi oleks parim, kui asjaosaline jõuaks ise mõne lahenduseni, kuidas olukorras toimida, kuidas pingeid ennetada.
Olukorras, kui poeg on tunnetanud, et vanaema ei salli teda ja teile näib, et tal võib olla selles ka õigus, oleks siiski hea, kui te ei otsi kinnitusi sellele, vaid keskendute toimetulekuviisidele. Näiteks, kuidas poeg võiks väljendada end nii, et olukord tüliks ei paisuks, kuidas ta saaks oma vajaduste eest seista (st julgustage teda väljenduma mina-keeles). Kui näiteks poeg tunnetab, et teie ka olete vanaemas pettunud ja kriitiline, siis võib see teda innustada vanaema suhtes trotslikult käituma. Kui poeg aga tunneteb, et teie suhtute lugupidavalt vanaemasse, paraneb ka poisi valmisolek temaga rohkem arvestada, mitte vastu hakata. Otsige ka neid olukordi, mil vanaema ja poeg pingevabamalt läbi saavad, mis neid lähendaks ja annaks kinnitusi, meil on koos tore.
Lähtuge sellest, et kõigil on õigus oma tunnetele, oluline on lihtsalt aktsepteerida ja mõista kõikide vajadusi, inimeste erinevusi.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
