Lühidalt taustaks: laps, kes on 2a5k vana, on elanud 1a7k turvakodus ja nüüd paar kuud peres. Lapsel on suur hülgamiskartus, kuna pole olnud kindlat turvalist inimest, vaid inimesed on tema elus vahetunud. Suur hellusepuudus ja hirm, öösel ärkab nuttes ja kontrollib, ega uus pere pole ära kadunud.
Nüüd elab teises riigis ja peaks alustama lasteaiateed. Uue kodumaa keelt ei oska, pole ka eesti keelt veel eakohaselt omandanud.
Palume nõu, kas panna ta üldse lasteaeda või hoida veel aastake kodus, lasta perega kohaneda, keelt õppida, turvatundel tekkida jne?
Teie kirjast selgub, et laps on hirmul, vajab pidevat kinnitust, et ta pole mahajäetud. Olete väga hooliv ja mõistev, püüate igati arvestada tema vajadusi, pakkuda talle piisavat kindlustunnet ja lähedust. See on tõesti talle praegu ülioluline, arvestades tema tausta ja üleelamisi. Lasteaed oleks üks järjekordne muutus, uus keskkond, teised inimesed, omad nõuded, millega tuleb arvestada. Kui tal pole veel olnud piisavat aega tunnetada, et on keegi kindel lähedane usalduslik inimene tema päralt, pole tal ka ressurssi uueks kohanemiseks. Ta võib ju kuidagi sellega toime tulla, kuid selle hind võib olla liialt kõrge – nt ei kujunegi tal tulevikus valmisolekut usalduslikeks lähisuheteks, tal pole võimalik kiinduda kindlasse inimesse. Võib ju olla, et ta on seni pidanud harjuma sellega, et on olnud mitu hoolitsejat, kuid emotsionaalselt ei ole olnud tal siiski tunnetada piisavat lähedust ja turvalisust kindlate inimestega. Ja just seda vajab ta praegu kõige enam. Tal pole saanud kujuneda ka oma pere ja kodu mõistet. Kui teil tõesti on võimalik edasi lükata lasteaeda minekut, oleks kahtlemata hea, kui ta vabaneks eelkõige pidevast hirmust, et tema uus pere teda hülgaks. Tema kindlustunne on siis suurem, kui areneb ka tema väljendusvõime, lisaks veel keeleoskus, et ta saaks väljendada sõnaliselt endas toimuvat ja mõistaks ka talle antud selgitusi. Praegust vanust arvestades, ei pruugi talle olla näiteks mõistetav, kauaks (nt ajamääratlused on keerulised) ja miks ta lasteaeda viiakse, kaua ta peab midagi ootama, miks ta ei või kodus olla, kuhu te ära lähete, kuidas väljendada oma igatsust ja hirmu jne.
Küllap märkate, millal lapse kindlustunne kasvab, millal ta ei enam ei karda, et kaote ära (ta ei pea pidevalt kontrollima, järgi käima) ja millal tunneb huvi ise teiste laste hulka minna ja saab aru, mis on kodu ja kes on see, kelle peale loota ja usaldada muresid jne. Laps areneb igas mõttes kiiremini, kui ta tunneb end turvaliselt, see on eelduseks, et ta suudaks teha järgmisi samme, olgu see siis kohanemine, uute reeglitega arvestamine, mõne uue asja õppimine, uudishimu väljendamine, maailma avastamine, sõprussuhete loomine, sotsialiseerumine laiemalt jne.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
