Tere!
Elame kahe toalises korteris kolmekesi- mina, mees ja 3 aastane poiss.
Magame kõik ühes toas ja siiani oleme alati lapse kõrval olnud kuni magama jääb. Viimasel ajal laps hakkas lollitama ja magamapanekud venisid kuni 2-3 tunnisteks. See on mulle emotsionaalselt väga raske ja ma ei oska end üldse tagasi hoida ja lähen väga kergelt närvi kui laps ei maga end välja. Lõpuks on tema väsinud ja mina närvis ja kõik tülis.
Olen nüüd paar päeva pannud ta voodisse ja siis ilusti ära rääkinud oma jutud ja ta lubab mul ära minna. Aga ta ei jää magama! Lõunaune ajal on voodis 3tundi ja siis luban välja tulla, sest see on ilmselge piinamine juba. Õhtul proovime uuesti, ärkvel on ta olnud juba 14 tundi ja ta ei jää ikka veel magama. Ise on juba nii segane, et õudne. Lõpuks kisab ja karjub ja jääb läbi une magama. Kuid see karjumine ja nuuksumine ja ebakindlus on terve öö. ÄRkab peale 6-8tundi magamist ja järgmine päev on jälle üleväsinud ja kõik päevad on rikutud.
Ma ei taha ta kõrvale enam magama minna, sest paar päeva on lubanud mul ära minna ja sellega probleemi pole. Pigem on probleem selles, et ta ei oska üksi magama jääda.
Aga mina ei suuda enam. Mul on närvid väga läbi. Päevas läheb umbes 5-6 tundi ainult selle peale, et ta jääks magama ja ülejäänud aja ei saa ka normaalset elu elada, sest laps on väsinud, õue ei julge minna sest seal ainult nutab ja on segaduses.
Ühesõnaga me oleme kõik väga hädas ja ma tahan lihtsalt, et mu laps jääks magama. Ma ei tea mida teha
Olete proovinud muuta oma varsti neljaseks saava poja uinumisrituaale. Kui varem pidite lapse kõrval olema, kuni ta uinus, siis viimasel ajal proovite teisiti. Muret teeb teile see, ning tunnete ärritust, et laps ei uinu veel mitu tundi, kuigi on uneaeg ja te olete tema juures olnud ja (une)jutud ära rääkinud. Ka päevauni on problemaatiline, magamajäämine võtab ka siis aega tunde.
Lugedes teie kirja, jääb mulje, et teile võiks olla abistav, kui vaadata üle lapse magamaminekujajad. Laps kasvab, areneb, ning muutuda võib nii tema vajadus une pikkuse osas, kui ka magamaminekuaeg. Kui lapsel on raske uinuda päeval ja ka õhtul, ning on aru saada, et ta ei ole veel unine, võiksite proovida tema uneaegade edasinihutamist.
Teiseks võib abi olla kindlatest unerituaalidest. See võiks koosneda juba paar tundi enne uneaega rahulikumatele tegevustele üleminekuga (ei mängita enam elevust tekitavaid mänge), teler vaikseks või kinni; valgus hämaramaks. Siis hambapesu, unejutt, kalli/musi ja head ööd!
Kui lapsel on raske just üksi uinuda, võite koos arutada, millest võiks abi olla,- ehk on see julgust pakkuv kaisuloom, unelamp, värske õhk, jne. Kaasake oma põnn probleemilahendusse, see annab talle signaali, et ta on oluline ja temaga arvestatakse.
Paar sõna ka lapse vajadustest ja vanema rollist tema aitamisel. Mida üks väikelaps vajab- ennekõike rahulikku ja toetavat täiskasvanut. Lapse jonn ja nutt kannavad endas mitteverbaalset sõnumit sellest, et laps tunneb end halvasti, ta on segaduses, kurb, pettunud, et tal on mingi vajadus rahuldamata, jne. Väikesed lapsed nutavad palju (sellepärast, et ei oska end veel sõnadega selgelt ja täpselt väljendada). Nutt on ühelt poolt pinget maandav, teisalt aga nende viis lapsevanemalt abi paluda. See tähendab, et laps on hädas- ja kui lapsevanem sellises olukorras ärritub, pahandab, tõstab häält- ei ole see lapsele abistav. Laps saab tunde, et ta ei tohi tunda selliseid tundeid, nagu ta kogeb, ta ei ole vanemale vastuvõetav ja see kahjustab lapsele nii olulist emotsionaalseks ja füüsiliseks arenguks vajalikku turvatunnet. Samas on ainult vanem see, kes teda aidata saab- laps ei suuda end selgelt väljendada, ega ise oma vajadusi rahuldada.
Vanem saab last aidata rahulikuks jäädes ja proovides ennast lapse olukorda panna /empaatia/, ning sõnastada lapse poolt kogetav (näiteks: " Magama minek ei meeldi sulle kohe üldse. See teeb sind kurvaks ja ajab nutma."). Sealt edasi saate kontrollida, milline lapse vajadus vajab katmist- on see janukustutamine, lähedusvajaduseks süllevõtmine/hoidmine, valu leevendamine, hirm üksijäämise ees, jne.
Selge eneseväljendus on teile vajalik oskus ka oma tunnetest ja soovidest lapsele teada andes. Nagu kirjutasite, olete tõeliselt väsinud päevast päeva kestvast tundidepikkusest "unetrallist" ja olete ise seeläbi muutunud kergesti ärrituvaks.
Kuna laps vajab rahulikku vanemat ja see on ka teie enda soov, - sõnastage lapsele oma vajadus, olge aus ja avatud, näiteks: " Õhtuti mitu tundi sind magama panemine väsitab mind ja ja pahandab ka. Soovin, et saaksid uinuda rahulikult ja kiiresti, siis puhkan ka mina end öösel hästi välja."
Vanemana tunneme end kindlalt ja reageerime rahulikumalt, kui teame, mil moel käsitleda keerulisi olukordi/konflikte või kuidas aidata mures last. Vaadake: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Lisan teile lugemiseks perekeskuse nõustajate poolt koostatud kokkuvõtte erinevatest väikelapse uneprobleemidest. Välja on toodud erinevad levinumad probleemid ning soovitused, mida vanemana jälgida ja siis ehk ka muuta. Vaadake lähemalt: http://www.sinamina.ee/pesa/admin.php?page=foorum_postitused&tid=4917&fid=6
Soovin teile kannatlikku meelt ja paindlikkust oma väikese poja unemurede lahendamisel, et taas kogu pere tunneks end rõõmsamana!
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
