3,5aastane poiss on meil pere ainus laps, elame ilusti õnnelikku pereelu, oleme kolmekesi suurema osa päevast koos (v.a. 4h iga päev mil laps käib lasteaias). Kasutame aktiivse kuulamise tehnikat ka juba algusest peale ja laps tõesti on nutikas ja emotsionaalselt samuti hästi arenenud.
Viimastel kuudel olen hakanud märkama, et laps tahab väga võtta omale hoolitseja rolli. Nt mängib tihti, et ta on politseinik või tuletõrjuja (just teiste abistajaks olemise tõttu), on õpetaja nagu ta lasteaias seda kogeb jne. Mänguväljakutel tahab hoolitseda väiksemate eest, mahakukkunud asju kätte anda.. Jaanipäeval mängis suures seltskonnas, et ta on kelner, kes kõikide soovid täidab. On näha, et ta tunneb end teisi abistades suure ja targana (ja samas lahkena), nii et see tekitab temas hea tunde.
Olgu, sinnamaani tundus see mulle armas, et las ta siis hoolitseb. Kiitsin takka, et ikka tuleb teisi aidata ja lahke olla jne. Nüüd aga tundub, et ta mõtleb, et ta on suurem kui mina ja et tema roll on ka minu eest hoolitseda. "Emme, sa ei pea muretsema. Mina olen su kõrval ja kaitsen sind kui kollid tulevad." Või: "emme, kui sa kukud ja käsi katki läheb, siis ära muretse, ma panen sulle plaastri peale". Lisaks kuulen tihti manitsusi talt enda suhtes, mida muidu olen ju talle öelnud, a la "kõnni ettevaatlikult", "söö nyyd toit ära, muidu saab söögiaeg enne läbi" jne. Samas ta saab pahaseks, kui mina teda manitsen või õpetan - noh, tema on omast arust suurem ja targem kui mina nyyd. Ta on isegi rääkinud, et "minu käed on kõige pikemad, emme omad on lühemad" ja teisi selliseid võrdlusi teinud.
Viimasel ajal ta tahab väga sõdida oma isaga, nagu kogu aeg testida, kas ta on oma isast ka üle või mitte. A la möödaminnes togib või lööb või tuleb meelega selga turnima, kuigi saab aru, et sel hetkel ei saa nii. Selline selge testimine käib temaga, minuga samas mitte (minu puhul arvab, et minuga ei pea oma positsiooni pärast võitlema). Täpselt selline hundikarja tunne tuleb peale kuidas kutsikat peab kogu aeg paika panema, aga tema ikka testib, kas NYYD on juba piisavalt tugev, et karja juht olla!
Mulle tundub, et see yle hoolitsemine pole temale eakohane, s.t. ta peaks saama laps olla, mitte võtma omale suure inimese rolli. Ta vajab piire ja tunnet, et on kolmene, isegi kui tahaks tunda end täiskasvanutega võrdsena (me ise oleme seda viimast tunnet ju pyydnud talle ikka tekitada, tema arvamust arvestades ha kuulda võttes).
Kas ma olen õigel teel, kui hakkame nyyd (kyll aktiivse kuulamise saatel) tema positsiooni nõrgendama, st näitama välja, et ta on ikka laps? Ma ei mõtle alandamist jmt käitumist, aga pisiasjadega, et ei anna talle nii palju sõnaõigust otsustes näiteks. Võibolla siis tuleks ta tuua maa peale tagasi olukordades, kus ta lubab mu eest hoolitseda - öeldes, et ma olen suur ja saan ise hakkama. (Kusjuures seda ytleb ta enda kohta, kui mina vastan, et "olgu, ja mina aitan sind, kui sina seda vajad, eks" - "ei, emme, mind ei ole vaja aidata, ma saan ise hakkama.")
Jah, usun küll, et olete õigel teel, kui lasete lapsel olla laps ning taoliste hoolitsevate märkuste peale, mis teile tunduvad ülemäärased, annate täiskasvanuliku tagasiside. Loomulikult on tore, kui laps on sedavõrd hoolitsev teiste vastu, samas aga on ikka ja alati küsimus, mis annab lapsele põhjuse seesuguseks käitumiseks ehk mis on lapse peidetud sõnum seda käitumist korrates. Kuna märgite, et kasutate aktiivset kuulamist, siis on ehk ka selle tähelepaneliku ja mõistmise poole pürgiva kuulamisviisi abil võimalik paremini aru saada, mis on lapse käitumise taga. Teie toodud näitelausegi (ei, emme, mind ei ole vaja aidata...) on hea avang kuulamise alustamiseks: aa, sulle siis tundub, et sa oled juba nii suur poiss, et ei vajagi minu abi?
Teie kirja lugedes tekib mul mõte, et ehk on teie pojal tõesti puudu just neist täiskasvanulikest piiridest, mille konkreetsus ja mõnel puhul ka kõigutamatus annavad lapsele tunde, et maailm on etteaimatav ja piiritletud. Seda tunnet on lapsel väga vaja, seetõttu on raamistatus ja struktuursus lastega suhet luues (see on ju see, mida me kasvatades teeme) äärmiselt vajalik. Laps ei ole kindlasti võrdväärne partner, sest otsustamine ja vastutamine on vanemlikud kohustused, samas väärib iga laps lugupidavat käitumist, ja piire pannes ei tohi lapse eneseväärikust kahjustada.
Armastuse ja hoole kõrval vajavad lapsed kindlasti eakohaseid piire ja eakohast otsustamisõigust. Väikelapsed on tihti varmad ise otsuseid vastu võtma, kuid vanem peab aru saama, kas lapsel selles konkreetses eas, milles ta on, on võimeline ka vastutama oma otsuse eest. Kindlasti on asju, mille eest juba 3-4-aastane saab vastutada, aga põhivastutus on ikka ju vanemal. Võttes vastutuse lapselt üle, endale, on vanemal vaja anda lapsele ka aktsepteeriv kinnitus: ma saan aru, et sa tahad, et me teeksime "nii", ja tore, et sa kaasa mõtled ja aidata soovid. Ent mina arvan siiski, et me teeme seekord hoopis "naa". Selles olukorras on kerge juhtuma, et laps pettub, kuid vanema mõistmise toel (ma mõistan, et sulle ei meeldi, et sina oleksid tahtnud hoopis... jne) saab laps oma pettumuse turvaliselt välja elada ning elu läheb jälle edasi. Nii saab laps kogemuse, et pettumused kuuluvad elu juurde, ja see, nn frustratsiooni taluvuse õpetamine lapsele on samuti tähtis vanemlik ülesanne.
Omal moel on poja käitumine mõistagi ka tema arengujärgu tunnus. Laps tahab olla subjekt: keegi tähtis, keegi, keda kuulatakse ja arvestatakse. Minapilt täieneb, eneseteadlikkus areneb. Selles protsessis vajab laps samuti pidevalt vanemlikku peegeldust. Laps peab hakkama tajuma teist inimest enda piirajana, ja ennast teise piirajana, et tasapisi tekiks arusaam, et suhted on kahepoolsed ja igal inimesel on omad soovid, vajadused ja piirid. Laps on heas mõttes egoist, ta näeb asju enda mätta otsast, aga et on ka teisi mättaid, seda õpetab vanem.
See peaks avalduma ka isa käitumises lapsega. Isa ja poja läheduses ongi oluline seesugune füüsiline lähedus nagu maadlemine, poksimine, müramine, aga „karja juht“, nagu te kirjutate, peab olema täiskasvanu. Ja lapsed ongi seesugused tegelased, kellele tulebki paljusid asju aina üle ja üle selgitada, enne kui see kinnistub (see on ka lapse neuroloogiline eripära). Võib ka olla, et laps seetõttu aina katsetabki, et tal polegi päris selge, kes siis see karja juht teil on. Kui ta selle kohta piisavalt kinnitusi saab (et see pole tema), võimaldab see tal selgemini lapse rollis püsida.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
kuidas kutsikat peab kogu aeg paika panema, aga tema ikka testib, kas NYYD on juba piisavalt tugev, et karja juht olla!