Tere,
pöördun Teie poole murega seoses 1,8aastase lapse magama panekuga. Laps magab juba 1,3aasta vanuselt suures oma voodis. Oma voodisse magama minekuga tal probleeme ei olnud. Talle väga meeldis. Enne seda oli suur voodi tema toas nö harjumiseks. Oma võrevoodiga magas ta juba ammu teises toas.
Alguses panime teda elukaaslasega magama sedasi, et istusime tema juures voodi kõrval kuni ta magama jäi. Esimesel kahel-neljal kuul jäi ta ilusti umbes 15-20minutiga magama. Magamapaneku ajal me temaga ei rääkinud. Ainult alguses, et jääme tuttu, unemusid-kallid ja kõik. Kui ta proovis voodist välja tulla või ennast püsti ajas siis panime uuesti pikali, tekk peale ja sedasi niikaua kuni ta magama jäi.
Nüüd umbes mõned kuud oleme pidanud 45min-1,15h tema juures istuma. Sipleb, ajab ennast püsti, proovib voodist välja tulla. Justkui poleks und, kuigi on näost näha, et ta on täiesti väsinud. Viimased kakskümmend minutit sipleb ja pusserdab ta juba silmad kinni. Üritab üle voodiääre meist kinni võtta, jalaga toksata jne.
Umbes nädalakese oleme nüüd proovinud sedasi, et paneme ta oma voodisse. Unemusid-kallid, tekk peale ja tuleme ära. Kui tuleb voodist välja siis viime ilma ühtegi sõna lausumata ta oma voodisse tagasi ja nii kuni jääb magama. Tema voodi juures enam ei passi.
Minu küsimus olekski, et kas selline magama panek on õige? Kas Tal ei või sedasi tekkida tunnet, et emmet-issit ei ole vms? Kas on mingeid muid võtteid,kuidas harjutada teda ise magama jääma ilma, et me tema voodis juures peaksime istuma?
On rõõm lugeda, et olete oma lapse uinumisharjumusi teadlikult kujundanud. Usun, et selline lapse magamamineku toiming nagu kirjeldate, ongi üks parimaid valikuid. Kuna lapse areng toimub väga kiiresti, siis olge valmis, et vahepeal tekib ikka tagasilangusi. Iga uus omandatud oskus, iga uus arenguline samm võib tuua muutuse uinumise õnnestumisse.
Lähtuvalt arengust, aga ka võimalikest suurematest või väiksematest muudatustest lapse või pereliikmete elus, kogub laps päeval väga palju muljeid. Seepärast on oluline jälgida, et ta saaks päeva jooksul oma emotsioonidele tagasisidet, et ta saaks end väljendada ja vastuseid oma küsimustele, et tema mõtteid ja tundeid peegeldataks. Kui olete oma lapse jaoks päeval piisavalt kohal ja kättesaadav, siis on üsna kindel, et magamamineku esialgsest paratamatust üksindusest lapsele traumat tekkimas ei ole.
Hästi olulised on kindlad unerituaalid juba tund või isegi kaks enne uinumist. Õhtu rütm ja tegevused võiksid olla suunatud rahunemisele, valgustuse vähendamisele, teleka vaiksemaks panemisele jne. Võiksite katsetada ka väikese rahuliku unejutu lugemist või pildiraamatu vaatamist enne uinumist. Lapse jaoks ei ole niivõrd oluline jutu sisu vaid seejuures saadav kontakt täiskasvanuga. Ühises usalduslikus vestluses tekib veelkordne võimalus oma peas keerlevaid emotsioone ja muljeid mõtestada ja seeläbi rahuneda.
