sooviks nõu kuidas hakata last harjutama oma voodisse.
Tütar on tänaseks 4 aastane. Õige aeg selle harjutamiseks on vist küll juba möödas aga soovin proovida. Nimelt on probleem veel selles, et meie pere on läinud lahku 6 kuud tagasi ja teise poole kodus olevaid reegleid ei saa kontrollida. Lapsel on olemas minu kodus oma tuba ja ka magamistoas on oma voodi. Tütar elab pool aega ema juures ja teise poole minuga oma sünnikodus.
Olge head ja andke nõu milliste sammudega ja mis järjekorras peaks hakkama proovima. Väiksest peast sai proovitud unekooli mõned korrad aga see lõppes oksendamisega. Peale seda pole rohkem proovitud. Rääkides temaga sellel teemal ta täna keeldub kategooriliselt. Täna ta soovib magama jäädes palju lähedust ja kätt alati kõhule või pea alla.
Teile tundub, et sobiva magamajäämise harjumuse kujundamine võinuks olla varem, kuid miks mitte tegeleda sellega ka nüüd, kui tüdruk on 4-aastane. Tänan, et kirjutasite ka teie peres toimunud muutustest, lahutusest – see on oluline info, et mõista, miks võib lapsel olla raske loobuda mõnest rituaalist, olgu siis vanast või ka uuest, mida ta ise juurde loob. Neil on oma tähendus – laps vajab neid turvatunde tekitamiseks, need mõjuvad rahustavalt, aitavad toime tulla murede ja hirmudega. Võimalik, et nii kogeb ta midagi tuttavlikult, mis oli varem, kui pere oli koos.
Oletan, et läheduse pakkumine on teile ka vastuvõetav, kuid mure on selles, et saada laps magama oma voodisse. Igaühel peakski olema oma magamiskoht ja sellega seotud positiivsed seosed, mis aitavad kaasa rahulikule uinumisele ja magamisele.
Kirjutate, et unekooli soovitused ei toiminud. Teadmata siiski, mida te täpsemalt proovisite, on ka raske seletada ka lapse ülitundlikku reageeringut. Unekoolis on soovitusi ju mitmeid ja mõned on samm-haaval lähenemised. Igal juhul ei peaks last laskma kaua nutta või teda kuidagi traumeerima. Uued harjumused võivad küll aega võtta ja ka esialgu vastuseisu tekitada, kuid nendega leppida on kergem kui magamamineku meeleolu on rahustav ja meeldiv.
Muutuste tegemisel võiksite alustada sellest, et oleksite ise otsustav ja mõjuksite ka tütrele veendunult. Selgitage talle juba varakult enne õhtut, et nüüd hakkab olema teisiti ja igal ühel on oma voodi ja nii jääb. Vajadusel selgitage, et vahel beebid võtetakse ema-isa voodisse, kuid ka neil on päris voodi, kus nad magama. Pakkuge talle lähedust ja koosolemist muul ajal piisavalt ja kui teile sobib siis ka niisama koos voodis olemist, kuid tehke selgelt vahet, et magamisaega on kindalt seotud vaid igaühe oma voodiga. Uue harjumuse jaoks on väga oluline, et ta jääks magama oma voodis, mitte nii, et tõstate ta ümber kui ta juba magab. Kui ta ärkab öösel üles, siis jälle rahustage teda nii, et ta jääb ikka oma voodisse. Pakkuge talle vähemalt esimestel päevadel, et olete mõnda aega tema juures, samas toas, kui ta seda soovib ning võite panna temale harjumuspäraselt mõneks ajaks käe kõhule või pea alla. Pakkuge talle ka mõnd kaisulooma või nukku. See oleks sammhaaval lähenemine, kui lepite kokku, et olete mõnda aega tema juures ja vähendate seda aega veidi igal õhtul, kuni lõpuks on ta suuteline ka ise uinuma. Mõelge ka sellele, kas võiks olla mõni uus rituaal, nt muinasjutu lugemine.
Oma voodiga harjumise perioodi teeb kergemaks, kui samal ajal ei ole teisi muutusi, muresid, probleeme ja ta saab piisavalt teiega koosolemisi, kogeda teisi tuttavaid rutiine. Nagu öeldud, on tähtis ka teie enda suhtumine ja veendumus, et nii on hea ja õige. Kui laps kasvõi veidi tajub teie enda ebakindlust ja muret, siis kandub see ka temale. Palju oleneb sellest, kuidas te reageerite tema võimalikule ärevusele või hirmule, kas loobute oma kavatsusest, hakkate kauplema vms – see teeb kohanemise raskemaks, või mõjute rahustavalt ja kindlalt.
Mis puutub teise kodu reeglitesse, siis on muidugi hea, kui saate neid ühtlustada – see on lapsele parim. Kui teie arusaamad ei ole kõiges ühesugused, siis taotlege vähemalt seda, et nõudmised ja reeglid lapsele ei oleks vastuolulised. Laps vajab kindlasti seda, et ema-isa, kuigi nad ei ela enam koos, suhtlevad teineteisega sõbralikult, ei vaidle ega halvusta teineteist. Ka see, mis toimub ema ja isaga, mõjutab lapse und ja enesetunnet.
