Tere,
minu 11 aastane tütar on ääretult mõistlik, armas, hooliv, tubli. Õppimine on tal korras, lõpetas klassi kiituskirjaga. Kodused tööd on tal alti tehtud ja ka oma trenni eest hoolitseb ise. Lisaks on ta hästi seltsiv ja tal on palju sõpru, kellega käib tihti mänguväljakul mängimas.
Kodus on meil ühised tegemised, reisid, koos sööme õhtust, probleeme ei ole. Lapsi võtame alati kaasa kui kuskile läheme (sõpradele külla või sõidame niisama mööda Eestimaad). Proovin oma lapsi kasvatada nii, et pakkuda neile tuge, mõistmist, hoolimist. Üks põhimõte, mida pean väga tähtsaks (elan ise selle järgi ja oma perele olen seda ka öelnud)- kokkulepped on selleks, et neist kinni peetaks. Kõikide pereliikmete jaoks on olnud see vastuvõetav ja samuti oluline.
Ometi mu laps ei julge mulle kõike tunnistada nii nagu oli ja käitub nii nagu mina seda õigeks ei pea. samas ei saa ma isegi aru, miks ta seda teeb- kust tuleb tal see hirm.
Ühel päeval ta ei julgenud mulle tunnistada, et tal oli külas rohkem kui 1 sõber.
Kuna vanem õde seda siiski nägi, siis ei jätnud ma enne temaga privaatset vestlust, kui olin tõe teada saanud, samuti proovisin teda julgustada rääkima, miks ta seda kohe ei öelnud. Vastus oli pigem selline, et õel käivad ka külalised ja tema ei räägi mulle samuti sellest. Tegime kokkuleppe (kehtib nüüdsest ka vanemale õele), kui meil käivad külalised, siis on oluline vanemaid sellest teavitada. Pole vaja karta, parem on kohe öelda tõtt.
Lisaks on ta võtnud endale asju: kustukumm, kasutatud tennised. Asjad on tagasi viidud, kuid see vale, mis sinna juurde käib- ta ei tea kes need koju tõi. Kui ma hakkan uurima, siis lõpuks saan tõe teada, hoian oma last, räägin mis tagajärjed tema käitumisel on. ise ta nutab, on õnnetu, palub andeks, lubab enam mitte teha nii, lubab rääkida ainult õigust.
Kuidas teda aidata?
Olete mures tütre pärast, kes on tubli ja tore, kuid teile arusaamatul põhjusel võtab teiste asju.
Vanemad, kes avastavad, et nende laps on võtnud teiste asju, on sageli väga ehmatanud, on ju see täiskasvanulikus mõttes vargus, ja see, kes nii teeb – varas. Ent lapse vargust võib vaadelda – ja peabki vaatlema – veidi teise pilguga. Kindlasti ei saa seda heaks kiita. Kuid kindlasti ei tohiks ka uurimata jätta, milles asi. Seetõttu on igati kohane teie küsimus lapse aitamise kohta.
Laste maailm ja maailmanägemine näeb välja teistsugune kui täiskasvanul. Võõraste asjade võtmist ja valetamist võib seondada näiteks piiride otsimise ja tunnetamise teemaga, isikliku ruumi teemaga, mina kasvu küsimustega. Samuti võib võõraste asjade võtmine viidata millelegi, millest on puudu, ent kuna lapse enesereflektsiooni võime on veel väike, ei tea ta ise ka, mis täpselt puudu on, võttes ta justkui „varastab“ endale puuduvat. Harva, kui on puudu just see asi, mida laps võtab (teiegi kirjutate, et laps võttis kustukummi, vanad tennised…), reeglina on puudu millestki, mis pole asi, nt armastus, tähelepanu, hoolivus, mõistmine, kontakt tähtsa täiskasvanuga… see loetelu pole kindlasti ammendav. Vahel on nähtav, et lapsed, kes on liiga suure pinge all, teevad n-ö keelatud tegevusi, et maandada pinget ja ärevust, mis võivad tuleneda ka liiga jäikadest piiridest.
Kirjeldate oma peret kui kokkuhoidvat, koos tegutsevat, olete lastele pakkunud palju hoolivust ja koosolemise võimalusi, kuid samas ka kasvatada neis vastutustunnet. See kõik on tunnustamist väärt.
Samas, lugedes kirjeldust, et laps ei julge teile tehtut tunnistada ja teeb asju omal moel, tekib mul mõte, kui palju on sel lapsel eakohast otsustamisõigust, kui palju on tal võimalust ise oma asjade üle otsustada (ja ka ise eksida ning vastutada, kui otsus juhtub „vale“ olema). Kas võib olla, et teie laps vajab küll teie kui vanema poolt paika pandud tarka raamistikku, kuid selle raamistiku sees võib lapsel olla ka iseotsustamise õigus, s.h õigus omaenda valikutele, oma saladustele, oma lahendustele.
Ma ei tea, kui palju te märkate oma lapse juures märke teismeeast (laste arengukiiruse mõjutajaid on palju ja need on lapseti erinevad), ilmselt neid juba on. Umbes alates 10. eluaastast on eriti nähtav see, kuidas laps igatseb (vanema, täiskasvanu, õpetaja) monoloogi asemel – või kõrval – ka dialoogi, sellist olukorda, kus teda, tema arvamusi, mõtteid, ideid, muresid, kaasarääkimist võetakse tõsiselt. Lapsel võib tekkida vastumeelsus rääkida, kui ta tunneb, et teda ei võeta partnerina, areneva isiksusena, kui jutuajamise käigus alatasa selgub, et tema tegi valesti, mõtles valesti jne. Noore teismelise minapilt vajab hädasti kinnitust, et temaga on kõik korras, et ta on armastatud ja respekteeritud sellisena nagu ta on. Loomulikult on meil vanematena armastamise kõrval kohustus hoida piire, valgustada lapsi, rääkida oma seisukohtadest ja väärtustest, ja eelkõige käituda nende väärtuste kohaselt, sest eeskuju on lapsele väga tähtis. Julgus ja tahtmine rääkida kaob, kui laps tunneb, et teda ei kiideta heaks. Ja tõsi on, et vahel pole vanemal aimugi, et laps nii end tunda võib – vanem enda arvates lihtsalt rääkis „kuidas elu on“.
Loomulikult pole asjade võtmine midagi, mida saaks heaks kiita. Ent lapsel tekib rohkem julgust oma asju vanematele usaldada, kui ta tunneb, et teda kuulatakse ja aktsepteeritakse, st et vanem püüab aru saada, kuidas see miski asi juhtus (aktsepteerimine ei tähenda heakskiitu, need on erinevad asjad). Kui lapsel on kogemus, et teda püütakse mõista (mitte hukka mõista ega üle kuulata, pinnida), on tal lihtsam oma asju rääkida, ja teismelise-ea valguses on alati pluss, kui usaldust on rohkem, sest nii on oht riskikäitumisteks väiksem.
Jah, ja kas teinekord võib ka olla, et laps lihtsat käitubki mõtlematult, impulsi ajel, ärevuse maandamiseks… See on ju samuti midagi, mis kuulub lapsepõlve juurde, nagu ka tunnistus emale-isal tagantjärele: ma ei tea, mis mul hakkas…
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
