Tere,
mure selline. Laps jonnihoogudel hakkab taguma. Käed ja voodis olles ka jalad lähevad käiku. Muidu jonniga saan veel hakkama, aga ei oska käituda sellega, kui hakkab ema lööma. Kas peaksin saatma ta teise tuppa, kas peaksin hoidma kinni teda, kuidas oleks õige käituda? Kui on rahunenud, räägime, palub vabandust, aga tean juba siis, et järgmine kord on samamoodi. Erinevus on ka see, et lööb ema, isa aga ei löö. Ning veel, kuidas peaks käituma lapse isa sellises olukorras. Isa küll keelab last, kui ta seda näeb ja räägib, et ei tohi ema ega üldse kedagi lüüa. Samas on lapse isal arvamus, et mina pean ise ennast kehtestama, et tema ei saa minu eest last minuga ilusti käituma panna. Tänan!
Kuidas käituda vanemana kohasel moel oma jonniva ja lööva lapsega? See on paljudele väikelaste vanematele tõsiseks väljakutseks. Nagu isegi tõdete, ei saa karjuva, nutva lapsega enne rääkida, kui ta on maha rahunenud. See ongi kõige mõistlikum. Kui lapse tunded keevad üle, ei suuda ta selgelt mõelda, rääkimata käitumise analüüsimisest. Lapsed reguleerivad oma tundeid nutuga,- seega oleks kõige mõistlikum lubada oma lapsel nutta, sest nutt on parim pingemaandaja! Kui laps on nutnud end tühjaks ja ta kõrval on mõistev ent kindlaks jääv lapsevanem- on see parim, mida oma põnnile pakkuda saate! See on sõnum, et tunded ( ka vihased, kurvad, pettunud jne.) on aktsepteeritavad ja mööduvad, ema on minuga ka siis, kui tunnen end väga halvasti, ta armastab mind sellisena, nagu olen.
Alles siis võtke toimunu jutuks. Vanem saab last aidata rahulikuks jäädes ja proovides ennast lapse olukorda panna /empaatia/, ning sõnastada lapse poolt kogetav (näiteks: " Magama minek ei meeldi sulle kohe üldse. See teeb sind kurvaks ja ajab nutma."). On äärmiselt oluline, kuidas vanem ennast väljendab olukordades, kus lapse käitumine ei ole talle vastuvõetav, abiks on siin suhtlemisoskused. Vanemana tunneme end kindlalt ja reageerime rahulikumalt, kui teame, mil moel käsitleda keerulisi olukordi/konflikte või kuidas aidata mures last. Vaadake: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Lisan siia paar raamatut, mida saate huvi korral nutust/jonnist lugeda: Teusen, G. „Jonniiga. Abiks lapsevanemaile sel raskel ajal“, Kunst, 2000; Solter, A.J., „Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla“, Väike Vanker 2007, 2012.
Lapse rahunemiseks teise tuppa saatmist ei peeta kohaseks, laps tunnetab seda karistusena, - ning see mõjutab negatiivselt lapse enesehinnangut ning teiseks kahjustab lapse ja vanema vahelist usalduslikku suhet. Lisaks võib väikelapsele olla eraldamine teise ruumi traumeeriv ja seda tuleks vältida.
Kolmeaastastase lapse (2,5-3a.) areng on jõudnud järku, kus ta teravalt tunneb vajadust väljendada oma mina. Sest minatunne on kujunenud ja see nõuab enda kehtestamist- proovitakse vanema piire, keeldutakse asjadest/tegevustest, mis alles hiljuti pakkusid rõõmu või mida tehti hea meelega. Öeldakse "ei" ja jäädakse endale kindlaks. Tundke rõõmu, et teie laps on juba nii suur, et seda suudab! Nii ta tasapisi iseseisvub-eraldub vanematest. Muidugi on see pikk protsess ja lõpeb alles lapse murdeea lõppedes (sisaldades rahulikumaid ja taas keerulisemaid perioode).
On loomulik, et lapse ambivalentne, tihti ülereageeriv ja negatiivne käitumine teeb lapsevanema murelikuks. Mõeldakse, kas ma pole olnud piisavalt hea vanem, midagi on ehk tehtud valesti?...
Suured muutused lapse arengus (kogu keha-vaim-emotsioonid tervikus) käivad tal üle jõu ja tekitavad pingeid- sellest ka agressiivne käitumine teiste suhtes (ema). Miks laps teid hammustab - taaskord piiride teema, peaksite ennast selgelt ja lihtsas minakeeles väljendama, näiteks:"Mul on valus! Ei tee!". Kuna laps ei oska end veel sõnadega vabalt väljendada, lähevadki kasutusele kehakeele vahendid (hambad)- on see siis tähelepanuvajadus, kontakti otsimine; oma pingete/pahameele väljendus- võimalusi mitmeid. Rahulikuks jäädes, oma vajadustest/tunnetest teada andmine on siinkohal kõige kohasemad käitumisviisid täiskasvanu poolt. Enda sõnades väljendadamine on lapsele veel keerukas (ei oska vastata, et mis tal viga on; põhjendada oma käitumist; rääkida oma vajadustest) ning seetõttu käitub laps ebakohaselt ja teid murelikuks tegeval viisil -ehk siis jonnib. Lapse nutu/jonni kohta saate lugeda veel:http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/artikkel-millest-raagib-lapse-nutt/?c_tpl=1114 http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/perekeskus-viis-labi-10-tasuta-loengut-perekoolides/?c_tpl=1114
Lõpetuseks - jääge rahulikuks (see arengukriis läheb mööda); jääge rahulikuks (annate signaali, et tulete lapsega toime, aktsepteerite teda- ehk küll mitte tema ebakohast käitumist); jääge rahulikuks (kui tunnete, et enam ei oska või ei suuda- siis teadke, et abi saab lugedes vastavasisulist kirjandust, end vanemana koolitades, ka konsulteerides lapsepsühholoogiga).
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
1 lugeja arvab, et see vastus ei olnud abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
