Olen kodune 2 pisikese lapsega, 10 kuune ja 2.4 aastasega. Kõik oli hästi kuni kolisime paar kuud tagasi, pärast poole aastast elu teises linnas, tagasi oma koju Teises linnas elades kasutasime hommikuti ka lapsehoidjat, kes koos minuga käis lastega väljas ning kuni laste lõunasöögini (12ni) aitas nendega tegeleda.
Kuna kodulinnas elavad meie lähedal ka vanavanemad (töötavad inimesed), kelle juures vähemalt korra nädalas külas käime ning vanaema, kes igati abivalmis on, siis pole kaalunud lapsehoidja kasutamist.
Mees käib tööpäevadel tööl ning jõuab juba 3-4/4.30 ajal koju. Pärast koju jõudmist tegeleme lastega nii mänguväljakul kui ka koduses keskkonnas.
Minus endas on kasvanud tohutu soov tööle tagasi minna. Olin enne laste saamist hinnatud töötaja ning lastega olemise ajal on täielikult ennast tööst kõrvale jätnud. Samas nüüd tunnen, et mind ajab hulluks, et 8-9 tundi päevas ei huvita kedagi minu arvamus, kuigi lapsed on väga armsad, vajan tunnet, et minuga arvestatakse ning taas tunnet, et olen midagi enamat kui vaid pesu pesija, söögi tegija ning rahu tagaja.
Kodune kaos, mis meid mehega täiesti stressi seisundisse on viinud on vaikselt hakanud mõjutama ka meie omavahelist suhtlemist. Kuigi me võimaldame teisel väljas käimist, sõpradega kohtumist, trennis käimist, ei suuda meist kumbki enam positiivselt suhtuda lastega seotud mure osas.
Kahesele tavaliselt on lapsel iga asja peale EI. Nutmist, kriiskamist on meil väga palju. Beebi ei tohi isegi mitte läheneda mänguasjadele, millega 2ne tegeleb, isegi kui ta on need juba järgmiste vastu välja vahetanud, ei tohi beebi neid puutuda. Kui olen pannud beebi siiski mängima, läheb kahene seltsi ning enne kui ma sekkuda jõuan, on asjad juba ainult kahese käes ning beebi ei tohi neid enam puutuda. Pmst on tekkinud olukord, kus beebi saab 2selt haiget absoluutselt iga asja pärast- tõuseb diivani najale püsti/roomab põrandal/ läheb kahese tuppa/vms, kui kahene on lähedal, siis ta kas lükkab ta pikali, vajutab täiest jõust oma pea/rusikasse surutud käe vastu beebi pead kuni beebi kukub või nutab, hammustab teda täiest jõust ükskõik kust, lööb, ronib talle peale. Kui ma sekkun, võtan ta füüsiliselt beebist eemale, siis üritab mind hammustada, lüüa, kraapida. Beebi on praeguseks silmnähtavalt stressis-beebi kes kunagi tõesti ei nutnud ja oli kõige rõõmsameelsem laps, nutab/viriseb või teeskleb virisemist nüüd iga väiksema asja peale, nii kui ma põrandal laste seltsis olen, tahab sülle.
Kui ma kahesega riidlen/räägin, läheb ta pärast rääkimist beebi juurde ja teeb talle haiget.
Lisaks eelpool nimetatud käitumisele on tekkinud olukorrad, kus kahene peale riidlemist läheb oma tuppa, võtab püksid jalast ja pissib vaiba peale. Kui ma leian püksteta lapse, siis teatab rõõmsalt, et ta pissis vaibale ja näitab koha, kuhu ta pissil käis (laps käib meil ise hommikuti pissipotil, mille tema tuppa oleme pannud, mistõttu ei saa väita ka, et see kogemata juhtuks. Päevasel ajal on pott vannitoas, mida laps teab ideaalselt).
Mänguväljakul lähevad käed kohe käiku, kui keegi teda kuidagi pahandab. Ta on isegi ühele tema vanusele tüdrukule kallale läinud, kui too julges tema maha pandud asju puutuda. Olen täiesti stressis, mis saab sügisel, kui ta peaks lasteaeda minema?!
Muidugi on ka häid aegu päevas, kus nad saavad rõõmsalt koos mängitud, kus suurem käib beebit paitamas ja musitamas (tihti lõppevad need siiski haiget tegemisega, mistõttu juba eos kardan, et kui ta beebile läheneb, et ta läheb haiget tegema).
Püüan kasutada igal ajal aktiivset kuulamist, peegeldamist... kuid kuna ma olen kodusest olukorrast täiesti stressis, tuleb liiga reaktiivset sekkumist aina rohkem ette (mitte löömist!). Mees on nõus, et kuulamine, peegeldamine on parim lahendus aga mulle tundub, et hääletoon, millega ta lapsele asju peegeldab on täis irooniat. Mind kohutavalt häirib sellise häälega rääkimine, sest ma ei taju kuidagi, et ta päriselt ka saab aru, et lapsel on mingi mure, kui ta röökima pistab.
Veel üks häiriv asi on, et kahene räägib mulle suvalistel aegadel mitu korda päevas "emme ei ole kuri, issi ei ole kuri". "ei tohi lüüa, ei tohi hammustada, ei tee kellelegi haiget".
Ja selle kõige lõpuks käib meil kahene mööda kodu ringi ja räägib.. tahan nutta, olen kurb.
Olukord on teie jaoks kasvamas üle pea, - pingeid tekitab kaheaastase agressiivseks muutunud käitumine, sellest tekkinud/mõjutatud ebakõlad paarisuhtes ning segadus teis endas seoses erinevate rollide ja vajadustega.
Millega võiks arvestada, siis sellega, et tegelikult ei ole 2,4-aastane veel suur laps (mis siis, et ta on teise lapse sünnist alates vanema lapse rollis) ja ei suuda end veel sõnadega nii hästi väljendada. Seetõttu läheb käiku kehakeel. Väikelaps vajab ise palju jagamatut tähelepanu ja armastust, toetust ja mõistmist. Kiuslik käitumine väiksema suhtes võib olla tingitud ka armukadedusest (kes ju vajabki enam vanemate tähelepanu ja hoolitsust), väikelaps ei mõista, miks vanemate jäägitu tähelepanu on liikunud temalt ära ning alateadlikud negatiivsed tunded elatakse ebakohase käitumisena noorema peal välja.
Seega vajab teie ebakohaselt käituv (hammustav-näpistav-lööv-väiksemale otsa roniv-põrandale pissiv) laps mõistmist (mitte hukkamaõistmist- pahandamist ega karistusi) ja vanemana saate seda pakkuda rahulikuks jäädes, kõrval olles. Öelge lapsele lihtsalt: "Ei tohi hammustada! See teeb haiget". Kui lapse käitumine ka teie emotsioone mõjutab, väljendage ka oma tundeid (näiteks: "olen kurb", jne.) - samas ikkagi olemas olles. Laske/lubage lapsel nutta- nutt on parim pingemaandaja! Kui laps on nutnud end tühjaks ja ta kõrval on mõistev, ent kindlaks jääv lapsevanem- on see parim, mida oma põnnile pakkuda saate! See on sõnum, et tunded on mööduvad, ema on minuga ka siis, kui tunnen end väga halvasti, ta armastab mind sellisena, nagu olen. Kui laps on rahunenud, saate rääkida toimunust,- lihtsas keeles, lühidalt. Teie sõnumit toetab selge kehakeel (tõsine olek) ja sõnumis lapsele saate veelkord öelda, et hammustada ei tohi, et see teeb haiget ning pakkuge välja ka soovitav käitumine. Tasapisi õpib sellisel moel toetatud laps ka ise oma emotsioone paremini mõistma ning aegamööda väheneb vajadus ebakohaselt reageerida.
Mis võib toetada lapse sõbralikumat hoiakut teie noorema lapse vastu, kui teda kaasata väiksema eest hoolitsemisse. Andke alati positiivset tagasisidet, kui lapsel midagi õnnestub ja ta käitumine ning tegevused, oskused, teadmised rõõmustavad teid kui vanemat. Teadlikult märgake ja tooge välja iga olukord ja käitumine, mis vastab teie ootustele sõbralikest suhetest. Samuti võib olukorda leevendada, kui pakkuda suuremale lapsele piisavalt individuaalset tähelepanu. Iga päev teha koos midagi, mis lapsele meeldib (lugeda ette raamatut, laduda klotse, joonistada, jalutada jne.)- see annab tunde ja kogemuse: olen oluline! Oma panuse saab anda ka isa, saate vanematena jagada lastega tegelemise koormust. Teie kaheaastane vajab mõlema vanema poolset jagamatut tähelepanu ja turvaliste piiride seadmist. Piiride seadmisest saate huvi korral lugeda lähemalt:http://www.sinamina.ee/public/koolitused/tark_lapsevanem/index.html
Kui emana tunnete, et teie abikaasa suhtlemisstiil lapsega on teile vastuvõetamatu ning lapsele arusaamatu (lapsed ei saa aru irooniast), tuleks teil oma murest avatult ja süüdistamata partneriga rääkida. Ikka rahulikult, minakeeles ja koostööle kutsuvalt.
Oma kirjas tõite välja ka tekkinud rahulolematusetunde, seoses mitu aastat väldanud emarollile keskendumisega. Nimetate, et üha enam soovite naasta tööle, et end ka professionaalses plaanis teostada. Loomulikult on ka teie vajadused olulised. Rahulolematusetunne iseenda ja eluga kandub paratamatult üle kodusesse õhkkonda ning ka lapsed tajuvad seda- ja võivad käituda/reageerida virilamalt, pahuramalt. Seega mõelge läbi töölemineku plussid/miinused ja ka koduseks emaks jäämise head/vead ja mõjud teile ning lastele. Kuidas korraldada väiksema lapse hooldus, (ja ka suurema)- sest väikelaste põhivajadus on olla ema lähedal ja kogeda turvatunnet ning armastust.
Kui otsustate tööle naasta, võiks otsus tulla adekvaatsest vajadusest, mitte põgenemisena kodusest keerukaks kujunenud olukorrast. Kindlasti on väikeste lastega kodus olemise aastad pingelised ja fokusseeritud nende vajadustele, samas on need vaid paar aastat kogu teie ülejäänud elust.
Aitäh vastuse eest. Meil on igal hommikul kahesega individuaalne aeg, kui beebi paar tundi magab- loeme, käime mänguväljakutel, mängime, teeme koos majapidamistöid jms. Niisamuti on alati enne magama minekut aeg muinasjuttude lugemiseks. Olen lugenud, et u poolest tunnist täiesti lapsele pühendatud ajast päevas peaks suutma rahuldada igapäevase üks-ühele vajaduse aga kas see peaks olema pool tundi siis individuaalselt ühe vanemaga?
Veel üks küsimus jäi siiski õhku- kuidas suhtuda asjaolusse, et laps ütleb "emme ei ole kuri, issi ei ole kuri". "ei tohi lüüa, ei tohi hammustada, ei tee kellelegi haiget". Tulime nt ühel hommikul mänguväljakult hommikul koju, kus mängis ka pisike tüdruk ning laps teatas tuppa tulles, et tema ei teinud tüdrukule haiget (nad mängisid konfliktideta koos ning haiget tegemine ei tõusnud kordagi teemaks). Või tulen trennist koju ja laps tuleb uksele vastu "emme ei ole kuri." Kas ma peaksin sellise käitumise pärast muretsema. Mulle endale tundub see ebanormaalne, et kahene sellise asja pärast muretseb.
Kas see võib olla seotud asjaoluga, et ta kurvastab ja nutta tahab?
Kaasa mõeldes teie kirjale, kus nimetate end olevat segaduses, - miks laps suvalisel ajahetkel, mil akuutset probleemi ei ole, korrutab teatud lauseid,- võin vaid oletada, et kujunenud olukord tekitab lapses tugevat stressi.
Kui laps räägib, et tema ei teinud haiget (mänguväljakul olnud tüdrukule), võiksitegi teda tunnustada, ja öelda minakeeles (positiivne minasõnum!), et teil oli nii hea meel näha, kuidas teie laps ja väike tüdruk sõbralikult liivakastis koos toimetasid.
See tähendab, et nagu ka oma eelmises vastuskirjas nimetasin: püüdke teadlikult ise leida-märgata-välja tuua lapse kohast käitumist. Kirjeldage oma positiivset emotsiooni, mida lapse käitumine, tegevus jms teis tekitas. Selle kaudu suunate last iseendast parema minapildi loomiseni, andes talle kätte kohase käitumise mudeli.
Rõhutades negatiivset, saame vastu negatiivset. Kui toome teadlikult esile hea, rõhutame seda, siis on lapsel, kuhu poole kasvada.
