Mul poeg üle 4aasta vana aga sõnavara väga väike. 2aastaselt avastati tal väikeaju kasvaja mis edukalt eemaldati aga mis oli ka lapse hetkel kriitilisse seisu viinud. Õnneks lõppes kõik hästi ja kasvaja eemaldati ja laps paranes.
Logopeedi ja arsti arvamus et kõne hiline just kasvaja pärast, et aga nüüd läheb asi paremaks. Aga 2aastat hiljem nüid ei ole lapse kõne palju paranenud. Käime küll regulaaselt uuringutel ja sealsete spetsialistide arvates lapse kõne areng 2a lapse tasemel. Laps käib ka era rühmas lasteaias ja sealse logopeediga koostööd ei tee, kardab teda.
Vajaks nõu mida saaks ise teha ja kuidas last aidata. Sõnu ta järgi ei ütle, kui küsin ta käest vahest midagi siis nagu ei kuuleks mind, kuigi kuulmine korras. Ta nagu ei saa üldse minust aru mis räägin. Tuttavas olukorras mida on läbi teinud, saab aru ja täidab käsklusi ka. Aga uues olukorras on täiesti apaatne, ei reageeri üldse. Oma vajadusi oskab selgeks teha mõnede sõnadega mida oskab ja kätega viibates või osutades. Potil hakkas küll hilja käima 3,5a, kõndima 13 kuuselt, esimesed sõnad olid ka 1,5a aga jah enne 2a saamist hakkas asi allamäge minema. Enne sõi kõike siis 2a ei tahtnud üht ega teist enam. Kuna 2a läks lasteaeda siis arvasin et lasteaiastress ega arvanud hullemat.
Aga kuna olen ise palju pinges ja närviline kardan et asi võib olla ka minus, kuna laps tajub minu tundeid väga hästi. Oleme palju kahekesi kuna isa palju tööl ja lapsega ei tegele üldse. Vahest on ka õhtune kodutee meil pikk kuna elame teises linnas ja lasteaed 35km kaugusel kodust. See väsitab meid mõlemaid ja õhtuti laps väga väsinud, emmega koos olles jonnitakse palju ja lööb kui ei saa oma tahtmist. Lasteaias muidu hea laps ei kakle ei jonni see ainult emmega olles. Aias mängib rohkem omaette, ei oska ühismänge mängida, ei oska teistega arvestada. Seega õhtu kojuminne elab omatunded kõik minu peale välja ja kuna jonnib siis see viib mind endas välja. Siis keelan palju teda ja kurjustan temaga. Kuna tal kõne puudub siis häälitseb ta palju mis mind häirib kuigi ei tohiks aga häirib. Sest kõik vaatavd et nii suur laps ja häälitseb nagu ei tea mis aga kõik ei tea ju miks ta selline on, et tal kaks sünnipäeva ja oli jupeaaegu suremas. See teeb mu endatusaseks ja tuju kehvaks. Tahan aidata oma poega aga ei oska enam ja vahest tunnen ka et jõud saab otsa, kaasa mind ei toeta kuna ta kogu aeg tööl ja seda ma muuta ei saa.
Ma ei saa öelda et lapsel täielikult kõne puudub, tal on sõnu aga neid väga vähe anna, ei taha, auto mis lemmik, emme ütleb kõigile ka issile. Enne hakkas issi ütlema ja kui tuli emme kadus issi ära ja asendas emmega ja nüid kutsub kõiki emmeks.
Jutt sai segane ja pikk aga ehk oskate midagi soovitada kust alustada või mida teha.
Te olete mures oma poja vähese kõne pärast, kuigi arstid ja logopeed on andnud teile rahustavaid selgitusi. Kuigi annate endale aru, et olete õnneseen, et laps elas üle raske operatsiooni, on teil ikkagi raske leppida lapse aeglase arenguga.
Esimene asi, mida lapse heaks teha saate, on oma jõuvarude taastamine. Teie lapsel nagu igal lapsel on vaja kannatlikku, rahulikku, toetavat, mõistvat ema. Kui tunnete end lapsega üksi, kui mees on palju ära ja kogu vastutus on teie peal, siis ongi kõik see kokku keerukas olukord. Ma ei oska arvata, kui palju ja kui tõsiselt olete mehega sel teemal rääkinud, aga selge on see, et meest on teile toeks vaja. Kui lapse emal on olemas lapse isa toetus, on tal palju kergem toime tulla kõigi raskustega, mida igapäevaelu ja lastega seonduv kaasa toovad. Ka poisil on vaja isa armastust, tähelepanu ja koostegemisi. Ses osas on vaja kindlasti muutust. Ka muu toetav võrgustik oleks vajalik: kuidas on teil lood vanaemade, tädide, sõbrannade jt võimalike toetajatega? Keegi ei jaksa olla ema 24/7, teil on vaja ka oma aega, oma tegemisi-käimisi.
Lapse areng on otseselt seotud sellega, kui turvaliselt-seotult-armastatult ta ennast tunneb. Ega ilmaasjata öelda, et laps kasvab sära toel ema silmades. Saate oma last kõige paremini toetada, aktsepteerides teda sellisena, nagu ta on. Oluline on lapsega palju rääkida, nii saab areneda lapse passiivne kõne. Kui laps saab aru, mida te talle ütlesite ja häälitseb vastavalt, siis pange teie lapse häälitsus sõnadesse (ah nii, sa tahad siis, et…; tundub, et sulle meeldiks…; sa ei soovi, et…), see arendab passiivset kõnet ja annab lapsele teada, et temast on aru saadud. Ja kui ei ole aru saadud, siis annab laps sellest märku ja te saate uuesti sõnastada.
Kindlasti tuleb arvestada lapse olemasoleva arengutasemega, mitte nõuda talt seda, mis see ealiselt peaks olema. Lapsed ju ongi erinevad, arengulased näitajad on ikka keskmised, aga keskmist last pole olemas. See ei tähenda, et ei peaks tegema asju, mis lapse arengut toetavad. Arengut toetab eelkõige teie positiivsus ja kannatlikkus, kohal olemine lapse jaoks. Koos mängimine ja koos tegutsemine, niisamagi kaisus olemine, lugemine ja laulmine… kõik need tavalised turvalised asjad on lapse arengule head. Koos saate rõõmustada edusammude üle, nii väikesed kui need teile ka ei tundu.
Issi-emme nimetamise osas mainin, et lapse üldistused elu ja inimeste kohta on teistsugused kui täiskasvanul, seetõttu on tavaline, et kui laps näeb näiteks elus esimest korda koera/kutsat, siis ta ütleb veel mõnda aega „koer“ ka kassi, lehma ja lamba kohta – sest üldistusalus on neli jalga. Eks on ju emme ja issi ka teatud osas sarnased: mõlemad on tähtsad, mõlemast laps sõltub (ja mõlemal on kaks jalga )
Löömine ja nutmine (jonnimine) on lapse sõnumid selle kohta, kuidas ta ennast tunneb. Nii suur kui ka väike inimene on vajaduspõhised. Laps lööb ja „jonnib“, kui ta tunneb ennast halvasti. Siis tuleb uurida, mis võiks lapsel puudu olla: väsimus, nälg, pissihäda, tähelepanupuudus? Turvalisus? See viimane on eriti oluline, ja hea on teada, et laps, kes lasteaias pai on ja kodus „väike põrguline“ elab kodus välja kogu selle pinge, mille lapsele päevane pai-olemine on tekitanud. Hea, kui kodu on lapse jaoks see turvaline koht, kus saab kogu päevase frustratsiooni maha laadida. Keelamine ja kurjustamine ei aita, aitab mõistlik piir ja kuulamine. Lapse käitumine on alati sõnum, vahel on raske aru saada, milline on n-ö alumine sõnum. Aktiivse kuulamise kohta (just see aitab aru saada ja pingeid maandada) saate vaadata Sinamina kodulehelt KKK alt.
Teie tunnete oma last kõige paremini, teate tema lugu, võõrad paraku mitte. Kahjuks ei saa meist keegi kuigi palju mõjutada seda, mida mõtlevad teised. Te ei saa ju igale inimesele tänaval/poes selgitusi anda. Ja see pole ka vajalik. Ehk oleks siiski võimalik mitte lasta ennast teiste inimeste pilkudest ja märkustest häirida, lihtsalt öelda endale midagi taolist: nemad ei tea, seega ei saa nad mõista, tähtis on, et mina mõistan.
Soovin teile edu ja kannatlikku meelt.
)