Mul mure 14 aastase pojaga. Ta ei saa eriti hästi oma kasuisaga läbi. Olen elanud praeguse elukaaslasega 2 a koos ,algul oli kõik hästi,poisil koolis õppimine korras ja kakodus ok. Paar kuud hiljem sündis tütar, langesid poisil ka hinded ja käitumine koolis läks halvemaks. Saan aru, et ta tundis end kõrvale jäetuna, aga seletasin talle ,et ta samatähtis mulle kui pisike ja tegelesin temaga ikka päris palju [tegelen ka praegu]. Käitumine koolis läks hullemaks, kutsuti mitu korda kooli vestlema. Piirasin ta arvuti kasutamist,õues olekut . Läks paremaks mõneks ajaks. Praegu on enam vähem . Rohkem muret teeb praegu just läbisaamine tema ja mu elukaaslase vahel, nääklevad pidevalt. Elukaaslane on karmim kui mina,vast sellepärast poiss käitubki nii. Mina annan päris kergelt järgi, elukaaslane mitte, tema jääb oma sõnale kindlaks. Olen rääkind pojaga pikalt laialt, aga tulemusi mitte kuskil. Lubab, et proovib kasuisaga paremini läbi saada, aga kahjuks lubaduseks see jääbki. Ma enam tõesti ei tea mida teha....
Kirjutate, et teie 14 aastane poeg ei saa oma kasuisaga hästi läbi. Peres on ka noorem laps. Mainite ühtlasi, et teie kasvatusmeetodid on leebemad, kui teie elukaaslase omad.
Tõenäoliselt on teile silma hakanud, et teismeiga nimetatakse mõnikord ka murdeeaks. Selles nimes peitub üsna suur tõde. Alates 11-12 aastast kuni varaste kahekümnendateni laps n. ö. murrabki lahti end oma vanematest ja lapsepõlvest, et astuda täiskasvanute maailma. Murdmine ei ole kerge ja see põhjustab kannatusi nii lapsevanemale kui ka lapsele endale. Paraku on see normaalne arenguülesanne. Laps paneb end proovile ja katsetab pidevalt piiride pidavust. Teismeline vastandab end tavaliselt kogu maailmale ning annab endast vastuolulisi teateid. Vanemad on keerulises olukorras, sest konfliktid on kiired tulema. Tegelikult on ka teismeline ise tihti oma käitumisega rahulolematu, algul mässab, hiljem tunneb jälle süüd. Kui noor jõuab murdeikka, siis väga suur muutus tema hormonaalses tasakaalus kutsub esile suured kõikumised meeleoludes. On tavaline, et ta ei saa ka ise päris täpselt aru, mis temaga toimub.
Lapsevanema roll on selles perioodis olla ühest küljest toetav ja teisalt jälle piire panev. Täiskasvanu ei tohiks olla lapsega samal tasemel ja temaga võitlusse asuda. Täiskasvanu peaks üldiselt olema justkui konteineriks lapse ülevoolavatele tunnetele. Alati seda ei suuda ja ei peagi, sest laps peab mõistma, et lapsevanemal on ka omad vajadused. Kuna varem eeldati lapselt vaid kuulekust, siis tänapäeval arvatakse, et kui õpetada lapsele ise otsustamist ja lasta tal piisavalt palju valikuid teha, siis tema võime keerulistes elusituatsioonides hakkama saada suureneb. Samas on väidetud, et 14-15 aastaste laste ajus ei ole see osa, mis tegeleb vastutusega ja riskide ettenägemisega piisavalt arenenud. Seega on ikkagi parim variant lasta lapsel teha eakohaseid otsuseid, aga kui olukord nõuab, siis tuleb selgelt enda arvamust avaldada ja sekkuda. Reeglite seadmisel tasuks laps nende reeglite kokkuleppimisse kaasata ja lasta tal endal ettepanekuid teha. Kui seada teismelisele liiga ranged piirid, siis see on nagu surve avaldamine õrnast klaasist esemele- see lihtsalt puruneb. Kui aga üldse piire ei pane, siis tunneb laps alateadlikult, et temast ei hoolita ja ta on maailmas üksi.
Ükskõik kui palju vanemad ka ei pingutaks, võib kindel olla, et laps võtab ette ka selliseid asju, mida vanemad heaks ei kiida. Seepärast on olulisim küsimus lapsega kontakti hoidmine ja suhete hoidmine. Laps peab teadma, et mis ka ei juhtuks, tal on olemas turvaline täiskasvanu, kelle poole pöörduda.
Kuna uus elukaaslane on liitunud teie perega üsna hiljuti, siis võib tema konkreetsus tõepoolest aktiveerida poja vastupanu. Piirid on jäigad ja ei jäta eriti ruumi otsustamiseks. Kuna elukaaslane ei ole poega kasvatanud, siis peaks arvestama ka sellega, et 14 aastast last n.ö. ümberkasvatada ei ole võimalik. Väikeseid muudatusi saab teha, aga seda pigem eeskuju ja mudeli pakkumisega, kuidas täiskasvanud omavahel suhtlevad, kuidas suhtutakse teistesse inimestesse, milliseid seisukohti kodus võetakse jne. Sõnad, reeglid, keelud ja käsud on oluliselt väiksema jõuga. Muutus, kui see on üldse võimalik, avaldub kindlasti mitte kohe vaid pigem pikema aja jooksul.
Poja jaoks võib õhus olla ka küsimus: “Kes ta mulle on, et mind keelab ja käsib?” Loodetavasti on teil omavahel selgeks räägitud ka elukaaslase, kui kasuisa, teema. Ka pärisisa pildil olemine või mitteolemine ja teie suhted temaga on see, mis olukorda mõjutada võib.
Kuna kirjutate, et olete pojaga rääkinud ja saanud talt lubadusi kasuisaga paremini läbi saada, siis võiks proovida mõelda ka teise nurga alt. Ehk võiks uus elukaaslane mõelda, kuidas teadlikult läheneda teismelisega ühel territooriumil elamisse, kuidas poissi toetada talle sõbraks olemisega. Täiskasvanu ja lapse vahel toimuvate suhtlemisprobleemide eest vastutab ikkagi täiskasvanu.
Soovin teile kannatust oma teismelise poja mõistmisel!
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
