Minu elukaaslase 4 aastane poeg jonnib hüsteeriliselt nii päeval kui öösel. Kuna lapse ema töötab laeval siis on ema 2 nädalat tööl ja 2 nädalat vaba .... seega elab laps enamasti meie juures. Laps tegeleb päevad läbi ainult jonnimisega ja tahab , et tema järgi koguaeg joostakse , läheb teise tuppa jonnima ja jonnib seal seni kuni keegi lõpuks tema juurde sinna läheb teda lohutab , oleme proovinud mitte minna, jonnib või mitu tundi järjest kui keegi ei lähe tema juurde aga jonnimist ära ei lõpeta. Ja kusjuures jonnib täiesti olematute asjade peale . Samuti röögib ka öösel. Ärka öösel selle peale üles, et tahab pissile , pissile ta muidugi ei lähe vaid läheb teise tuppa ja hakkab röökima , see röökimine kestab umbes tunnike tavaliselt. Issi läheb , et temaga pissil ära käia ja taas magama minna aga siis hakkab laps väitma , et ei taha pissida ..... issi selgitab , et kui pissida ei taha siis tuleb magama tagasi minna voodisse , siis röögib jälle , et tahab pissida ja nii tahan /ei taha jauramine kestab umbes tunnike nii , et keegi magada ei saa ja ma arvan , et ka naabrid ärkavad selle röökimise peale üles sest see kisa on ikka väääga vali. Ja olgu ära mainitud , et see jonnimine ja röökimine ei ole tulnud praeguses eas vaid laps on selline olnud alates sünnist. Kui poiss oli väiksem siis käis ka psühholoogi juures ja sai ravi aga nüüd väidab psühholoog , et kõik on korras ja lapsele mõjub see, et ta ema ja isa on lahus ning elab nii ühe kui teise juures ...... jah kindlasti see mõjub lapsele aga midagi peab siiski saama teha ju . Ja nüüd kasvab meil peres veel ka pisike 2 kuune beebi ja tänu sellele röökimisele on ka tema rahu häiritud. Elukaaslane ja mina ei oska enam midagi teha . Mida küll teha , kas oleks mõistlik lapsega taas psühholoogi juurde pöörduda ja ka psüholoogi vahetama?
Tunnete end nõutuna, kuidas toimida edasi elukaaslase nelja-aastase pojaga, kes juba sünnist alates on nö "raske laps"- väljendades end peamiselt nuttes ja karjudes.
"Raske laps", ehk siis eripärase temperamendiga lapsele on sünnist saadik omased järgmised tunnused, nagu: reageerib halvasti/kahtlustavalt muutustele (päevarežiim, keskkond jne.), harjub ja kohaneb aeglaselt kõige uuega (toit, inimesed jne.); ebaregulaarne magamis- ja söömisgraafik; reageerib nurjumistele raevuhooga; kohaneb aeglaselt uute kohustustega; nutab tihti ja valjusti; tihti pahas tujus.
Lisaks sellele, et laps käib psühholoogi vastuvõtul (hea oleks, kui see toimuks regulaarselt, ilmselgelt on tegu lapsega, kes vajab tuge ja abi väljastpoolt ning pika aja vältel), saate kodus vanematena pakkuda lapsele tuge järgmisel moel: katsuge vaatamata sellele, et lapse käitumine on raskesti talutav, jääda rahulikuks. Ärritudes ja pahandades ei saavutata nagunii soovitud tulemust- kui on teada, et lapsel läheb rahunemiseks vaja palju aega, võiksite proovida teda sellest negatiivsest afektiseisundist "väljatõmbamiseks" kasutada holding-tehnikat.
Holding tehnika tähendab, et lapsevanem hoiab last enda süles- lapsest tugevalt selja tagant kinni, ilma et haiget teeks - seda nimetatakse "holdinguks" ja kasutataksegi tugevasti endast välja läinud/hüsteerias/agressiivse lapse rahustamiseks. Töötab ta selle tõttu, et täiskasvanu annab lapsele turvalised piirid, mis aitavad tal rahuneda ja nö endasse tagasi tulla.
Alles siis, kui laps on taas võimeline olema kontaktis, saate teda edasi aidata- ja siis juba läbi aktiivse kuulamise.
Aktiivse kuulamise tehnikate kohta saate lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Kui laps tunneb, et teda on kuulatud ja mõistetud- mitte hukka mõistetud, suudab ta tasapisi hakata koostöös vanematega leidma lahendusi oma murele ja tasapisi ka kohasemalt reageerima.
Lapse ebakohane käitumine on enamasti ikkagi signaal vanemale, et lapsel on mingi mure või katmata vajadus. Vaatamata sellele, et teada on poisi eripärad, tuleks arvestada ka tema elus toimunud suurte muutustega- vanemate lahutusega, eemalolekuga pikalt emast, kohanemist isa pool ja sellega, et ka isa tähelepanu on ehk enam uuel beebil. Võimalik, et ka seetõttu on tal väga raske oma tunnetega toime tulla, et tähelepanu ja armastusvajadus on piisavalt katmata. Olukorrad, kus laps jäetakse mitmeks tunniks teise tuppa karjuma- ei ole tõhusad ja pigem traumeerivad last veelgi enam.
Kuna kõik on kodusest olukorrast häiritud, võiksite mõelda ka lapsega lastepsühhiaatri väisamisest- Tallinna Lastehaiglas asub väikelaste psühhiaatria osakond, kus oma ala asjatundjad teevad pikad ja põhjalikud uuringud - vaadake: www.lastehaigla.ee/vaikelaste-psuhhiaatria-osakond/
Lisaks- Tallinnas saab tasuta psühholoogilist nõustamist Tallinna Perelkeskuses: http://www.pk.ee; kui olete lõuna -Eestist, saate abi Tartu Nõustamis- ja Kriisiabikeskusest:http://tnk.tartu.ee/index.html
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
