Tere!
Poeg sai 8-aastaseks. Mure on selles, et tal on tõenäoliselt tähelepanu ja keskendumisraskused. Ei ole ATH, sest nii palju ma teda tunnen ja tean, samas ka õpetajaga sel teemal räägitud.
Ta ei suuda keskenduda ühele asjale pikalt. Ka koolitööd teeb ruttu ära, et saaks kaelast ära. Samuti teeb hooletusvigu. Kui oli vaja tegeleda niiöelda suurema projektiga (lugemispäeviku täitmisega), siis oli tal pidevalt nutuvõru ümber suu, et miks ja ei taha jne. Raamatuid ei meeldi talle üldse lugeda, see on suur peavalu. Matemaatika peastarvutamine nõuab meeletut pingutamist ja tulemust pole ka siis. Kuigi püüan teda igati motiveerida, aidata jne, ei ole tolku ikkagi. Ta pigem oleks õues või teeks midagi muud kui õpiks.
Mis aga talle meeldib, on oma toa koristamine, st koristamine üldse.
Mis siis nüüd edasi saab? Kas peaksin pöörduma psühhiaatri poole?
Tean, et on vaja kindlat rezhiimi-rutiini. Üks ühele suhtlemist, leida palju aega just ainult temale. Perre sündis just beebi, tema peale läheb mu peamine energia, samuti on tal ka vanem õde, kellega ei saa ta üldse läbi. Õde "teeb alati ära" talle, mistõttu ta peab end pidevalt kaitsma ning õigustama. Püüame küll pidevalt neid lepitada, rääkida jne, kuid miski ei aita. Nii kui kodunt lahkun, tulevad juba telefoni smsid, et kiusab ja lööb jne. Eks tema rahutus ja muu selline on tingitud paljudest asjadest- ühest põhjust ei olegi vist, mis tema käitumist, keskendumist jne põhjendaks.
Meil on ka nn kärgpere. Aegajalt tahab ta olla väga oma isa juures. Kuid leian, et ka see kahe kodu vahet jooksmine tema käitumist oluliselt mõjutab. Aga probleem on selles, et lapse isa ei kannata mõtet, et laps põhiliselt minuga elab, leiab alati põhjusi, miks nii ei saa jne. Et "miks ma keelan lapsel isaga olemast?" jne. Ka on mure see, et kui lapsed on isa juures, siis isa pidevalt mustab mind neile. Me oleme laste isast juba ammu lahus (aastaid). Temal uus elukaaslane ja ka laps juba ning mul uus abikaasa ja samuti laps. Nagu näete, on olukord jube keeruline. Mis siis veel lapsest tahta, eks?! Aga mure on suur. Tahan oma lapsele head. Olen ka varem psühholoogidelt abi otsinud, kuid üheselt on vastused olnud, et see möödub ajapikku jne. Ma olen ausaltöeldes juba ahastuses! Mida ma edasi peaksin tegema?
Suured tänud vastuse eest juba ette!
Olete väga teadlik sellest, mida laps vajab ja oletegi seda talle pakkunud. Kui lapsel on raskusi keskenduda, siis ta vajab tõepoolest eelkõige kindlustunnet pakkuvat rutiini ja kedagi abistajaks, kes aitab tähelepanu hoida. Kindlasti vajab ta rahulikku ja sõbralikku kohtlemist. Paistab, et ta on ka ise õnnetu, et kõik asjad ei tule välja nii nagu peab või ei meeldi teha ja siis nutt on kerge tulema. Sellistel hetkedel on jälle hea, et olete temaga ja püüate teda aktiivselt kuulata, sest teda rahustab just see, et teda ei mõisteta hukka, kui tal on raske, Seega, mis puudutab õppimist ja keskendumist vajab ta kindlasti tunnustust (iga väiksemagi edu märkamine võib talle olla ülioluline ja julgustav) ja pingevaba õhkkonda.
Kirjutate, et palju muret pojaga veel suhetes isa ja õega. Õega nägelemised, kiusamised kurnavad ja isapoolsed halvustamised võtavad teilt viimase jõu. Kui lapsedki seda tunnetavad, et ema ja isa vahel on pinged, siis see võib väljenduda ka nende omavahelistes nägelustes, poja keskendumisraskuses. Näiteks poiss, kes tahab isa juures olla, tunnetab, et see tekitab teie vahel vaidlusi, see ei meeldi teile. Kui ta on isa juures, siis võib talle haiget teha see, kuidas isa teist räägib ja kuidas te teineteisega suhtlete. Tal on lojaalsuskonflikt, sest kui tal on ühega hea, siis on ta justkui teise vastu. See lõhestab teda ja on talumatult raske. Tema ju tahaks, et te mõlemad oleksite tema jaoks olemas, kuid ta ei saa rahu kummagi juures.
Teie kirja põhjal võib oletada, et mured võiksid hakata leevenema siis, kui teie suhtlemine endise mehega muutuks rahumeelseks ja lapsed näeksid, et te saate omavahel hästi läbi, vähemalt neutraalselt, kuid eesmärk võiks olla ikka sõbralik ja lugupidav lapsevanemlik suhe. See on ülioluline teie kõigi jaoks. Ka lapsed vajavad positiivset eeskuju, kuidas lahendada tülisid, probleeme, kuid lepitakse. Kas võib näiteks olla, et õde-vend teevad midagi sarnast, nagu teie ja teie eksmees?
Mis ka teil lahutusega seoses toimus, on väga oluline, et lapsed ei oleks vahendajaks, kui teil on teineteise või uue pere kohta midagi öelda. Püüdke mehega teha kokkuleppeid, et suhtlete omavahel ja püüate lapsi säästa. Ka selliste keeruliste jutuajamiste edukus oleneb sellest, kuivõrd õnnestub vältida etteheiteid, kriitikat, teineteise süüdistusi. Jutuajamine võib lahendada probleeme suhet kahjustamata, kui probleemidest rääkida enda nimel, st mina-keeles j teise häiritusel keskenduda tema kuulamisele.
Pakun ühe raamatusoovituse, so Philip M.Stahl „Lastekasvatus pärast lahutust“. Soovitage seda ka mehele ja siis on hea teha koos kokkuleppeid, kuidas olla oma lastele ühised lapsevanemad.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
