Kuidas käituda peagi kolmeaastaseks saava lapsega, kes ei ole nõus mitte midagi tegema, mida vaja. Ei taha pesta, riidesse panna, õue minna, tuppa tulla, magama minna jne. Ignoreerib mind, jookseb eest ära, korrutab pidevalt, et ei taha. Ma teavitan teda alati eelnevalt järgmisest tegevusest, järgime päevaste tegevuste jarjekorda, räägin ja räägin, ootan, selgitan, proovin lõpuks sülle võtta, sellega ta muidugi nõus ei ole. Lõpuks tõstan häält ja ähvarduste saatel saame asjad tehtud. Samas, kui tema minagi tahab ja kohe ei saa, järgneb kõva kisa. Ma olen siiani pikka aega jäänud rahulikuks tema käitumise peale, aga nüüd ma tunnen, et see on ebaõiglane. Miks mina pean olema rahulik, aga tema teeb, mis tahab? Ma ei tahagi enam kannatlik ja rahulik olla ja siis nutame ja röögime siin koos. Ma tean jah, et see on sajal erineval viisil lapsele kahjulik ja mis kõik veel, aga mida siis teha, kui ma tahan teha lapsega koostööd, aga ta lihtsalt ei tee.
Tüdruk on kodune (emaga), muidu rõõmsameelne, hästi arenenud, väljendab ennast selgelt, muid probleeme temaga pole.
Olete mures oma pea kolmeseks saava tütre trotsliku käitumise pärast. Olete püüdnud rahulikuks jääda, kuid praegu tundub kannatus lõpukorral olevat.
Tõepoolest, sellises vanuses laps võib olla üsnagi “tüütu” käitumisega. Tõsiasi aga on see, et säärane käitumine on igati eakohane. Mõnel lapsel avaldub “ei” periood aktiivsemalt, mõnel aga üsna tagasihoidlikult. Teie tütar on vanuses, kus areng toimub väga kiiresti. Kolmanda eluaasta paiku hakkab laps jõudma või on juba jõudnud iseseisvumisetappi. Sel perioodil pannakse alus iseseisvusele ja initsiatiivile kogu eluks. Sel perioodil õpib laps intensiivselt iseennast tundma ja ta hakkab tajuma, et saab asjadega ise hakkma, et ta on indiviid, kellega teised peavad arvestama. Laps katsetab aktiivselt oma piire.
Ei ütlemine ja eitamine on samuti enda proovile panemine lapse poolt. Kui ütlen EI, siis panen tähele, kuidas see teistele mõjub, ja kas minu EI ka midagi maksab. Oma Ei läbi õpib laps, et ta on väärtuslik, tal on õigus ise otsustada. Tõepoolest, mõnikord kasutab ta seda enese maksmapanekut üsna jaburalt, kuid vaid niiviisi ta õpib.
Seega kõigepealt võiksite mõelda, kas teie lapsel on piisavalt võimalust teha ise eakohaseid otsuseid. Andke talle võimaluse korral ette 2-3 valikut. Näiteks: Hommikul pannakse riidesse. Valida on 2 erinevat komplekti rõivaid. Kui laps valikut ei tee, siis valite ise ja siis juba kategooriliselt (kuid siiski rahulikuks jäädes). Või näiteks: On hommikusöögi aeg: Kas soovid piima ja võileiba või morssi ja putru? Kui mitte kumbagi, siis jääbki söömata kuni ooteni. Võib olla sääraste valikuvõimaluste rohkem pakkumine kiirendab praeguse aktiivse “ei”- perioodi läbimist.
Teiseks mõelge läbi oma suhtlemisstiil. Kas see on piisavalt usutav lapsele? Kas te jääte olulistes asjades andale kindlaks? Kas teie sõnad ja silmad ja kogu olek räägib ühte ja sama keelt? Kui teie sõna ei ole kindel, siis see tekitab lapses segadust ja suurendab jonnihoogusid. Kuulake laps ära, andke talle teada, et te olete kuulnud ja mõistnud teda. Näiteks: “Ma mõistan, et sa ei taha veel magama minna ja see tundub sulle ebaõiglane. Siiski on juba hiline õhtu ja sa pead nüüd tutu minema.” Rohkem ei peaks te laskma tal protestida. Või kui ta siiski seda teeb, siis te jääte rahulikuks ja lihtsalt viite ta magama.
Lisaks sellele, et teie tütar on praeguses etapis kiire iseenda avastaja, peaks ta ka mõistma hakkma, et ema ei ole alati vaid tema päralt, et emal on ka omad vajadused. Näiteks: Ma saan aru, et sa tahad mulle midagi kohe praegu näidata, kuid ma pean enne oma töö lõpetama. Siis kui olen selle lõpetanud olen sind kohe valmis kuulama. Kui sellele teatele järgneb jonnihoog, siis üritage siiski rahulikuks jääda. Lapsega samale tasemele langemine ei ole kuidagi abiks. Lapsevanem peaks olema lapse tunnetele, ka negatiivsetele tunnetele, justkui konteineriks. Niiviisi õpib laps iseennast rahustama ja negatiivsete tunnetega toime tulema.
Kui pidev eitamine lapse poolt siiski jätkub, tasuks mõelda, kas lapse vajadused on rahuldatud, kas ei ole tegu mingi stressisituatsiooniga, tänu millele lapse käitumine häiritud võiks olla. Lapse tegeliku probleemi ja vajaduse ülesleidmine võib olla mõnikord küllaltki aeganõudev. See eeldab pidevat katsetamist ja kindlasti suurt kannatust. Laps võib n.ö. välja käituda ka lapsevanemate stressi.
Praeguses eluetapis on kindlasti oluline ka isa suurem panustamine kasvatusse. Kui kuni 3nda eluaastani oli põhiliseks lapse eest hoolitsejaks ema, siis nüüd muutub isa sekkumine üha olulisemaks.
Soovin teile kannatust praeguse arenguetapi läbimisel ja loomingulisi lahendusi iseenda vajaduste eest seismisel!
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
