Tere!
Internetist võib küll leida igasugu vastuseid 3 aastase lapse jonnile, kuid ma ei leidnud sobivat vastust enda küsimusele: Mida teha/kuidas käituda lapse ealise muutuse korral?
Nimelt on minu poisslaps üle 2,5 aasta, kellel järsku hakkas tekkima trots, jonnihood, eitamine (see on vahelduva eduga viimasel ajal koguaeg). Kuidas ma peaksin reageerima? Olen püüdnud nii hea kui halvaga (ei ma ei löö last, mõtlen siin pahandamist pigem), kuid mitte miskit ei aita. Öösel magab halvasti. Üks öö ärkas samamoodi halva tujuga ja otsustas jonnima hakata. Oma 15.min lihtsalt saatis emmet ja issit ära, et tema ei taha meid. Muudkui jonnis ja nügis meid. Kui talle miskit ei meeldi, siis jälle on nutt ja röökimine lahti. Oeh. Lihtsalt väsitav. Sooviksin mingeid häid nippe, kuidas sellise olukorraga toime tulla? Ära hoida, reageerida? Kaua võib see kesta? Kuna me mehega oleme erinevad, siis laps niiöelda istub vahel isale pähe. Mina seda endaga teha ei luba, kuid kui me nii erinevalt kasvatame, siis on raske ka last niiöelda tagasi rööbastele saada.
Varem oli laps nii rõõmsameelne, heatahtlik, sõbralik. Nüüd pean kogu aeg jälgima mida ütlen, teen, et midagi jälle talle vastukarva ei oleks, et jonn taas lahti läheks.
Kahe- ja kolmeaastane laps on oma arengult veel etapis, mil ta ei suuda end väga selgelt sõnadega väljendada. See tähendab, et ühelt poolt ei pruugi ta veel mõista, miks ta mingis olukorras end halvasti, ärritunult, kurvalt jne. tunneb; teiselt poolt pole tal sõnu neid tundeid väljendamaks ning seetõttu reageeribki väikelaps vanematele vastuvõetamatul viisil.
Mida saate lapse heaks teha, on see, et annate ise eeskuju- eelkõige oma tunnetest rääkides. See annab lapsele signaali, et igasugused tunded on olemas (positiivsed ja ka negatiivsema märgiga) ja nende tundmine on aktsepteeritav. Ise tundeid sõnades väljendades õpib neid tegema ka laps (mudel) ja tasapisi tekib tal arusaam, et tõhusam on asjadest (mis häirivad, pahandavad jne.) rääkida ja koos lahendusi otsida, selmet lihtsalt reageerida.
Vanemana on tõhus rääkida mina-keeles (mina-keel tähendab selget sõnumit, eeldab kontaktisolekut oma tunnetega, mõtetega, kogemustega), mida mingi käitumine/olukord teis tekitab, millist mõju või kahju see teile omab.
Nagu isegi nimetate, ei pea te tõhusaks kasvatusviisiks last karistada -see annaks lapsele signaali, et vanem ei oska ka ise teisiti teda frustreerinud olukorrast välja tulla, kui häält tõstes, näägutades, karistades.
Teie laps on just sellises arenguetapis, mil kujuneb tema mina ning katsetatakse, kui palju on minal võimu/mõjukust. Katsetatakse vanemate seatud piire nihutada ning teid võiks toetada arusaam, et laps pole jonnides mitte "halb laps", vaid tal on mingi vajadus. Ta ei oska seda teisiti väljendada kui keeldudes koostööst, olles trotslik, ning kasutab oma õigust öelda teile "ei").
Teie ülesanne on jääda lapse jaoks rahulikuks, ta vajab seda. Kui ka teie lähete emotsioonidega kaasa, pahandate, endast välja lähete, karistate- see ei toeta tema arengut ja frustratsiooniga toimetulekut. Parim, mida taolistes olukordes teha, on jääda rahulikuks täiskasvanuks, kes mõistab, et lapse käitumine on mingi tema katmata vajaduse väljendus, mure- ja me saame teda aidata teda kuulates ja mõistes.
Kuna tunnete, et ei oska antud olukorras toime tulla- võiksite mõelda osalemist mõnes Gordoni perekooli grupis, kus saaksite õppida efektiivseid suhtlusoskusi lapse erinevate probleemidega toimetulekuks. Infot saate: www.sinamina.ee
Lapse nutu/jonni kohta saate lugeda:http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/artikkel-millest-raagib-lapse-nutt/?c_tpl=1114 http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/perekeskus-viis-labi-10-tasuta-loengut-perekoolides/?c_tpl=1114
Lapse uinumisraskuste kohta saate infot Sinamina foorumist- lapse areng- beebi ja väikelapse uneprobleemid: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/e-noustamine/postitused/?fid=6&tid=4917
Samuti laske lapsel nutta- nutt on parim pingemaandaja! Kui laps on nutnud end tühjaks ja ta kõrval on mõistev ent kindlaks jääv lapsevanem- on see parim, mida oma põnnile pakkuda saate! See on sõnum, et tunded ( ka vihased, kurvad, pettunud jne.) on aktsepteeritavad ja mööduvad, ema on minuga ka siis, kui tunnen end väga halvasti, ta armastab mind sellisena, nagu olen. Tasapisi õpib sellisel moel toetatud laps ka ise oma emotsioone paremini mõistma ning aegamööda väheneb vajadus "jonnida". Lisaks on äärmiselt oluline, kuidas vanem ennast väljendab olukordades, kus lapse käitumine ei ole talle vastuvõetav, abiks on siin suhtlemisoskused. Vanemana tunneme end kindlalt ja reageerime rahulikumalt, kui teame, mil moel käsitleda keerulisi olukordi/konflikte või kuidas aidata mures last. Vaadake: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Lisan siia paar raamatut, mida saate huvi korral nutust/jonnist lugeda: Teusen, G. „Jonniiga. Abiks lapsevanemaile sel raskel ajal“, Kunst, 2000; Solter, A.J., „Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla“, Väike Vanker 2007, 2012.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
