Nimelt minu 6 aastane laps kardab viimased 4 kuud magama jääda. Ta ei näe unes kolle, vaid ta pigem kardab kedagi kaotada. Näiteks näeb ta unes, et keegi kukub kaevu ja ei saa välja, keegi upub kuna ei oska ujuda jne. Keegi meie pereliikmetest ei tohi ühelegi kaevuluugile astuda, kuna ta kardab, et see tema nähtud uni osutub õigeks. Ta õhtuti palvetab oma sõnadega, et ta ühtegi und ei näeks. Laps ei taha unenägusid näha.
Päeval on kõik hästi ja kui peab hakkama magama minema, siis hakkab rääkima, et ta kardab, et mis siis saab ,kui ta jälle näeb selliseid unenägusid. tihti ärkab ta öösel üles ja ütleb, et ta nägi taas halba und. (vahest nutab kõvasti, vahest piisab kui ma teda lohutan)
Ma räägi temaga õhtuti rahulikult, et kõik on hästi ja ta ei peaks muretsema, veedan temaga aega. Aga ma näen, et tal on see hirm sees. Kas sellises eas on normaalne, et neil tekivad hirmud? Pean ma kellegi spetsialisti poole pöörduma?
Teie laps kardab magama jääda, sest unenäod kohutavad teda. Küsite, kas see on normaalne.
Kõige üldisemalt vastates: jah, see on normaalne. Lapsed ikka näevad õudusunenägusid. Lastel on omad hirmud ja need on tihti üsna erinevad täiskasvanute omadest. Need on seotud lapse või ka teiste pereliikmete stressitasemega, elukorraldusega, aga ka lastele iseloomulike müstiliste maailmatõlgendustega. Tihti esinevad rahutud unenäod lapse jõudmisel uude arenguetappi.
Võiksite mõelda, mis toimus teie peres sel ajal, kui hirm ja unenäod alguse said. Kas sel ajal toimus mingi muutus teie lapse või teie enda, või teiste pereliikmete jaoks. Võib olla oli teemaks otsene kaotus, surm vms. Või olid suhted natuke sassis. Lapsel võib tekkida kaotusehirm ka sellest, kui tajub, et vanemate vahel ei ole kõik korras. Samas võib kaotusehirm olla mõne teise hirmu peegeldus.
Kuna hirm on kandunud ka igapäevaellu kaevuluukide vältimise näol, siis tundub, et see hirm on natuke jõudu juurde saanud. Lapse hirmu on lapsevanemal küll raske taluda, kuid kui laps omal moel tunneb, et vanem omakorda muretseb tema hirmu ja unenäo pärast, siis see tunne kinnistub ja tekib omamoodi kinnine ring.
Laste maailm on müstiline. Näiteks üsna pikka aega ei ole laps võimeline tajuma surma lõplikkust. Multikates saadakse surma ja muinasjuttudes lõigatakse huntidel kõhtusid lõhki. See on nagu omapärane mäng. Arenguliselt on lastes enestes palju agressiooni ja hirme. Eks muinasjuttegi ole aegade algusest saati kasutatud selleks, et laps saaks oma tõlgendamata hirmutavaid tundeid visualiseerida, täiskasvanu abiga sõnadesse panna ja seeläbi rahuneda. Võib olla tasuks katsetamist lapse ebamäärastele kaotusunenägudele samuti mingi kuju andmine. Kui laps hommikul oma unenägu mäletab võiks paluda tal seda joonistada ja siis uurida joonistuse kohta ja sõnades peegeldada lapse mõtteid. Ükskõik, mida laps ütleb on ok. Kindlasti ei maksa siinkohal lohutada, pigem ikka peegeldada lapse tundeid ja mõtteid. Lohutamisest saab laps teate, et see mis ta tunneb on vale ja teda ei mõisteta. Kui negatiivset tunnet peegeldada, siis on lootust, et selle intensiivsus väheneb. Niiviisi lapsega suheldes võib jõuda ka päris uue infoni, mis esialgu pähegi ei tulnud. Joonistus tasuks ehk pärast tükikesteks rebida või muul kombel hävitada, kuid seda mis selle pildiga teha võiks otsustada pigem laps.
Võib olla on teie 6-aastasel lapsel just parasjagu käsil see period, kus temani hakkab jõudma teadmine, et muinasjutud ei ole päris ja kaotus või ka surm ongi lõplik. Sellega seonduv segadus kajastubki öistes kaotusunenägudes. Jällegi on siinkohal oluline lapse kuulamine ja tema mõtete, tunnete aktsepteerimine. Kui tunnete, et laps tahaks rohkem teada, siis võiksite lapsele arusaadavalt, eakohaselt rääkida/ arutada teemal: armsate inimeste kaotus. Kui olete enda jaoks sama teema hästi läbi mõelnud, teil on omad seletused ja te ei tunne hirmu tuleviku ees, siis on üsna kindel, et ka laps võtab peagi sama suhtumise üle. Laps õpib rohkem vanemate suhetest ja suhtumistest ja õhustikust kui sõnadest.
Seega eelkõige on lapse hirmuunenägude ja hirmude vähendamisel normaalse tasemeni tähtis vanemate rahulikkus. Arvan, et kui suurema rahu tooks näiteks psühholoogi külastamine, siis on sel kindlasti positiivne mõju, eelkõige ikka teile endale ja läbi teie ka lapsele.
Kindlasti on asjakohased tegevused ka magamaminekurutiinide ülevaatamine ja seal muudatuste sisseviimine. Muudatuste all ei peagi ma niivõrd silmas, millegi n.ö. õige sisseviimine, pigem asjade teisiti tegemine. Näiteks issi pühendub rohkem vms. Igasuguste akna juurde või voodi kohale riputatavate unenäopüüdjate koos valmistamised ja muud “võlumised” on ka alati katsetamist väärt.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
