Tere
Küsiks nõu, just 4 aastaseks saanud lapse käitumise kohta.
Nimelt lasteaias juba pikemat aega, mainitakse, et laps ei kuula sõna, segab teiste mängimist, trambib jalgu ja lööb teisi (kui mingisugune situatsioon ei meeldi).
Kui abi pakutakse siis keeldub ja kui lapse enda teostus ebaõnnestub, siis väljendab kõva häälselt oma pahameelt.
1 Õpetaja on tavaliselt see, kes kõige rohkem murega pöördub. 2 teise õpetaja käest ei ole sellist niiöelda pahameelt (nördimust) saanud.
Antud 1 õpetaja annab iga jutu lõpus teada,et peame pöörduma pshühholoogi jutule, kuna lapsel võib olla keskendumishäired või muud.
Õpetaja sõnutsi ei ole probleemid igapäevased. Mingitel teatud hetkedel käib see laine lapsest üle. Keskelt läbi paar -kolm korda töönädalas.
Mainin ka ära,et elus on toimumas muutus, nimelt teise lapse sünd.
Siiani on olnud Ta üksik laps ja koduses keskkonnas harjunud üksi majandama.
Koduste seine vahel või külas olles. Selliseid probleeme pole.
Suudab omaette ehitada klotsidest maju, joonistada, lõigata paberist kujundeid välja ja puzzlesid kokku panna.
Samas Talle väga meeldib kellegagi koos mängida (emme, issi, vanaema, muu lähedane või 1-2 last)
Koduses keskkonnas ei ole löömist, karjumist, trampimist ja kui ka vahest see tuleb, siis peale ühe korra mainimist, lõpetatakse ja räägitakse rahulikult ära, miks ollakse pahane või mis ei sobinud. Suurematel jonnimistel, ollakse nurgas ja peale seda suhtleme omavahel, mis ta valesti tegi. Saab aru ja vabandab.
Lasteaias aga kipub segama Teiste laste mänge (sooviga ise ka mängida), ei taha pikalt keskenduda kellegi Teise esinemisesse või tegevusse (segab vahele).
Mida siis teha? Lasteaia õpetaja väljendab oma pahameelt lapse käitumise suhtes, vanematega või lähedastega sellist käitumist pole.
Kas see võib olla siis käitumishäired?
Kuidas lapsele seletada, et lasteaias tuleb käituda samamoodi nagu kodus või külas olles?
Sai natuke segane tekst aga ei oska muud moodi oma probleemi kirjeldada.
Olete mures, sest teie 4 aastaseks saanud laps käitub lasteaias teisiti kui kodus. Lasteaia õpetaja on soovitanud pöörduda psühholoogi poole, et selgitada, kas lapsel on käitumishäire. Küsite, kuidas selgitada lapsele hea käitumise vajadust lasteaias.
Tõenäoliselt peab õpetaja silmas aktiivsus- ja tähelepanuhäiret, mille puhul on laps:
• Rahutu, nihelev, kärsitu, püsimatu.
• Hoolimatu ja impulsiivne, ei kuuletu.
• Ei suuda pikemat aega paigal istuda, lahkub oma kohalt. Jätab tegevused pooleli.
• Jookseb, rabeleb, ronib pidevalt.
• Koolitöös lohakas, hooletu, segab tundi.
• Täiskasvanuga suhetes pidurdamatu, distantsitu.
• Räägib palju, soovib vahetpidamata midagi küsida või ütelda.
• Mõtlematusest tingitult võib ta korranõuete suhtes eksida.
• Laps võib jätta valeliku lapse mulje, kuna salvestab ainult osa kuuldud infost ja edastab seda ebatõeselt.
On üsna loogiline, et kui lapsel on nimetatud häire, siis peaks see vähemalt mõningaste sümtomite läbi avalduma nii lasteaias kui kodus. Loomulikult võiksite te konsulteerida ka psühholoogiga või isegi lastepsühhiaatriga. Samas ei ole ma kindel, milline oleks abi teile või õpetajale, kui diagnoosi kahtlus õigeks osutub. Tekib suurem oht, et hakatakse suhtlema n.ö. diagnoosiga mitte lapsega. Olenemata sellest, kas teie lapsel on aktiivsus- ja tähelepanuhäire või mitte, tuleks tõepoolest põhitähelepanu ikkagi pöörata lapse erinevatele käitumisjoontele ja nende korrigeerimisele. Väga oluline on rahulikult uurida ja kannatlikult katsetada, milline muutus last ümbritsevas keskkonnas, toob esile positiivseid muutusi tema käitumises.
On täiesti võimalik, et teie lapse rahutu käitumine lasteaias ei väljenda midagi muud kui kusagilt tekkinud stressi. Lapse puhul ei pruugi stress avalduda kohe. See koguneb tilgakestena ja siis mingi piiri ületades, avaldub see ootamatu käitumise või ka näiteks haiguse läbi. Kuna lasteaias teiste lastega mängides, on võimalusi negatiivsete tunnete tekkeks palju rohkem, siis võibki see varasemalt endasse peidetud tunnetemeri kergesti valla lüüa. Laps võib välja elada ka teie enda stressi. Lapsel puuduvad asjakohased sõnad stressi väljendamiseks. Tema elab oma paha tunde välja käitumisega. Mõni laps tõmbub endasse (ka see on stressikäitumine), mõni muutub agressiivseks teiste vastu jne. Võiksite mõelda, kas laps on lasteaias alati käitunud natuke agressiivsemalt või saate esile tuua kindla perioodi, millal asi alguse sai. Mis toimus siis või natuke enne seda teie peres? Kas ehk järsku langeb muutus kokku ajaga, kui saite teada, et ootate teist last või oli midagi muud parasjagu päevakorrale kerkimas?
Kindlasti on ka lasteaed ise palju stressirohkem koht kui kodu. Erinevatel lastel on erinevad sotsiaalsed võimed, erinevad impulsikontrolli võimed. Mõnele lapsele tekitab suur seltskond ärevust ja ebamugavust ja see avaldub jällegi ebakohase käitumisega.
Üks olulisi tegevusi, mis võiks toimida lapse negatiivsete tunnete reguleerimisel, on tema kuulamine ja vastupeegeldamine. Siinkohal ei peaks ütlema, mida tohib ja mida mitte, vaid tuleks õhutada teda rääkima sellest, mis juhtus ja siis aidata tal iseennast mõista. Näiteks: “Sa tahtsid ise laulda, aga kasvataja palus seda teha hoopis Karlil.” Laps vastab: “Jah, minul tuli ju ka väga hästi välja.” Teie: “See tegi sind päris kurvaks?” Laps: “Kurvaks jah.” Niiviisi aitate lapsel tema enda erinevaid tundeid mõista ja laps saab ka teadmise, et tema tunded on tähtsad ja aktsepteeritud. Niiviisi peaks ka agressiivsus pikemas perspektiivis vähenema. Võiksite teha kokkuleppe, mida teha siis, kui jälle selline kurb (või kuri) tunne peale tuleb. Kindlasti ei toimi see kohe ja üheselt, kuid katsetada ju tasub.
Kirjutate, et lapsele meeldib kodus teiste lähedastega mängida. See on väga vahva ressurss. Võiksite proovida kasutada seda mängu justkui lasteaia mängu mudelina. Ka mängima saab õppida, sealkohal õppida, kuidas arvestada teiste mängupartneritega. Võiksite tekitada samu situatsioone, mis lasteaias õpetaja või ka lapse enda sõnul juhtunud on või luua momente, kus näiteks teie ise või isa on lapse rollis ja kuidas siis teie või isa selliseid mängu käigus tekkivaid frustratsioonimomente lahendate. Laps õpib ikka ja alati läbi tegevuse ja mudeli. Selgitused ja sõnad on küll tähtsad, kuid siiski teisejärgulised.
Oluline on ka silmas pidada, kuidas ja millises kontekstis te näiteks mehega või vanaemaga või sõpradega lasteaiast räägite. Kui see tonaalsus on positiivne: Meie lasteaed on väga tore koht ja seal saab meie laps häid sõpru jne., siis te küll ei räägi niivisi otseselt oma lapsega, kuid laps tajub seda meeleolu ja ka see mõjutab, kuidas ta ise lasteaia osas tunneb: Emmele- issile lasteaed meeldib- järelikult on see koht OK. Tunne mõjutab otseselt käitumist. Ärevus võib väheneda ja seeläbi ka agressiivsus.
Ehk niiviisi kannatlikult katsetadas, tekib teil selgus oma lapse mõistmise osas, mis on suureks eelduseks tema käitumise mõjutamisel.
Soovin edu!
