Tere,
Ma ei tea enam,kuidas ma peaks käituma...nimelt meie 2a3k tütar on hakanud käega lööma, kui midagi ei saa. Seletan rahulikult, et ei tohi lüüa, emme saab haiget jne., Kui näeb, et ma saan kurvaks, siis tuleb ja teeb musi aga seletan ka seda, et üldse ei tohi lüüa. See, kui sa pärast mulle musi teed, on küll hea aga emme sai haiget ikkagi juba. Siis ütleb, et ei löö aga kuni järgmise korrani, kui jälle midagi ei saa.
Esiteks ma ei tea, kust ta selle löömise võtnud on, sest kodus ei ole iialgi keegi kätt tõstnud ja teiseks ma ei tea enam,kuidas ma pean käituma. Kõvemat häält teha sel hetkel on ka täiesti mõtetu, sest siis ta läheb veel rohkem vihale ja asi hullem. Nii raske, sest iga vanem ju tahab, et lapsest kasvab tubli laps.
Olete mures oma tütre pärast, kes on hakanud teid lööma, kui midagi ei saa.
Seesugusel löömisel selles eas ei ole mingit pistmist sellega, kas kodus keegi kedagi lööb vms. Löömine on lapse ealine reaktsioon. Talle ei meeldi midagi ja ta näitab seda välja nagu oskab, ta teeb seda impulsiivselt, ja ta teeb seda jälle, kuna tundis end jälle pahasti, aga see, mis emme talle eelmisel päeval löömise kohta ütles, ei ole tal meeles, sest tema mälu ongi veel väga lühike ja paljusid asju (rutiinid, reeglid, tegevusjärgnevused jms) tulebki aina korrata ja korrata, kuni lapse peas tekib n-ö neuroloogiline rida: ah-haa, need asjad siis käivad nii, neid asju tehakse selles järjekorras… see neuroloogiline rida on muuseas ka põhjus, miks lapsed vahel lausa hüsteeriliselt protesteerivad, kui asju tehakse teisiti kui tavaliselt.
Kui laps lööb vanemat, siis osati võiks selle üle ka rõõmustada: ta näitab teile ausalt ja teid usaldades oma tunnet: ma tunnen ennast halvasti, palun aita mind (võiks olla tõlge). Vanem peaks siin uurima: mis sulle ei meeldinud? Mis sind nii pahaseks teeb? Kuulamine ei tähenda heakskiitu, see tähendab, et me püüame lapsest aru saada ja alles siis, vastavalt olukorrale, võtame vastu kas vanemliku ainuotsuse või arutleme edasist koos lapsega.
Lapse areng toimub enesekesksuselt teistega arvestamise poole. Umbes 2-aastasel on esiplaanil omad tahtmised, ja tahtmise mittetäitumine tundub talle maailma lõpuna ja see on tema eas loomulik. Ent täiskasvanud aina kasvava lapse ümber peavad aina rohkem märku andma, et ka teistel inimestel on omad soovid, tunded ja piirid, ning kui sõnumeid selle kohta antakse mõistvalt, hoolivalt ja järjekindlalt, siis tasapisi hakkab laps aru saama, et elu koosneb suhtlemisest, mis on vastastikune protsess, ja head suhted põhinevad sellel, et me arvestame üksteise tunnete, soovide ja piiridega.
Kuna teiste soovidega arvestamine on tihti seotud enda soovide edasilükkamisega, siis on loomulik, et tekib stressiolukordi, ja laps peab vanema toel õppima toime tulema oma pettumuse, pahameele ja valuga. Seegi on oluline osa vanemaks olemisest: õpetada last taluma frustratsiooni, mis paratamatult kuulub paljude eluolukordade juurde. Laps vajab stressiolukorras peegeldavat toetust (jah, ma saan aru, et sulle ei meeldinud minu keeld, ma saan aru, et see võib teha sind pahaseks, kui mina teisiti arvan), ja vanemlikku piiri, mille sõnum on selge: ma mõistan sinu pettumust, kuid jään oma nõudmise juurde, sest mina olen lapsevanem, mina vastutan. Lapsel, kelle tundeid on mõistetud, on palju lihtsam muuta oma käitumist ja teha koostööd.
3 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
