Tere,
Kirjutan oma vanemast tütrest, 8-aastasest lapsest. Tal on ka kuuene õde ja kolmene vend. Minu vanim laps on alati olnud natuke teistsugune, kinnise loomuga. Beebina oli ta väga tundlik, väikelapsena võõrastas kaua (kuni 5nda eluaastani rääkis ainult oma pere inimestega). Samas ei ole ta üldsegi selline üdini arglik ja pelglik laps, vastupidi, eriti kodus võib ta olla väga nõudlik ja ennastkehtestav. Nüüd kaheksasena on seda pelglikkust ja arglikust aina vähemaks jäänud, mis on muidugi positiivne, kuid selle asemele on tulnud ebameeldiv ja ülbe käitumine. Väljaspool kodu ta selliselt ei käitu, oma sõpradega ja vanavanemate juures ta seda poolt endast ei näita. Ta käitub selliselt meie, vanematega, kuid peamine mure on minu jaoks suhtlemine oma väiksema õe ja vennaga. Olles täpsem, näiteks kui temalt midagi küsida, no kasvõi seda kuidas koolis läks, siis ta lihtsalt ignoreerib ja ei vasta.Võid küsida kolm korda ta lihtsalt ei vaata sinu poolegi ja ei vasta. Ta kuuleb küll, aga lihtsalt ignoreerib. Kui ta väike vend, kes on temast erinevalt väga sõbralik, tema poole pöördub, nähvab ta talle midagi järsult. Ta võib näiliselt põhjuseta tusatseda, kui proovida uurida mis viga, siis ei räägi. Ta võib ka öelda, et ma ei räägi, sest sa niikuinii ei saa aidata. Mis võib ju ka tõsi olla, aga murest võiks rääkida ikkagi. Oma õega käitub ta tihti domineerivalt, kritiseerib teda ja õpetab ning üritab ikka ja jälle selgeks teha, et tema on targem ja vend lollike. Samuti ei täna ega palu ta, lihtsalt nõuab, samuti ei vabanda kui on teisele haiget teinud. Tema pigem leiab, et ise oled süüdi, et mul ees koperdasid ja haiget said. Muidugi ei ole ta selline kogu aeg. Kui tal niiöelda tuju on, võib ta vastupidiselt olla vägagi meeldiv, naerune ja sõbralik nii meie kui oma õe-vennaga.
Muidugi ma ei arva, et laps peaks kogu aeg kena ja sõbralik olema, kõigil meil on tujud ja ka lapsed peavad saama neid väljendada. Kuid tema puhul tundub olevat nii, et probleem on tegelikult kuskil mujal ja ta lihtsalt elab seda koduste peal välja. Probleemile aga jälile ei saa, sest ta ei räägi. Või äkki ma eksin, äkki on hoopis probleem enesehinnangus, tal on vaja seda upitada tehes väiksemat venda maha? Või on tegu lihtsalt harjumusega niimoodi suhelda, sest väiksemana kui ta kellegagi ei suhelnud oli tal “lubatud” mitte tänada, mitte tervitada, mitte vabandada, sest ta lihtsalt ei öelnud ühtegi sõna võõrale inimesele (ka poolvõõrastele lastele mitte). Olen püüdnud ka meie, vanemate, käitumist analüüsida, kas ta saab äkki liiga vähe tähelepanu või vastupidi liiga palju? Pigem on ta esiklapsena alati olnud eelisolukorras, äkki on lihtsalt ära hellitatud ja leiab, et talle on lubatud rohkem kui teistele? Tema õde ja vend ei ole sellised, seega ma kogu vastutust meie kasvatusviisile ka panna ei saa. (kuigi vanavanemad leiavad, et töenäoliselt on see ikka kivi meie kapsaaeda, sest nendega ta ju niimoodi ei käitu)
Kui temalt küsida miks ta niimoodi käitub, siis ei oska ta midagi öelda, ütleb, et ei tea. Äkki on see hoopiski eelpuberteet? kas tõesti võib see alata nii vara?
Ühesõnaga, mul on siin palju küsimärke ning ma ei oska seda olukorda lahendada. Tahaks jõuda selleni, et ta oma probleeme ja tujusid kuidagi teistmoodi väljendaks, soovitavalt sõnaliselt, mitte ei elaks neid pereliikmete peal välja. Aga ma ei tea kuidas selleni jõuda. Me oleme püüdnud nii hea kui halvaga ehk siis nii rääkinud ja ka keelanud, aga tulemust ei ole või on see lühiajaline. Minu hirm on see, et kasvades selline käitmune ainult süveneb. Kui ta ei ava ennast juba praegu meile, siis mis lootust on, et ta seda teismelisena teeks.
Te tahate leida võimalust, kuidas toetada oma vanemat last nii, et ta õpiks ja harjuks oma probleeme ja tundeid väljendama pisut sõbralikumal ja teisi pereliikmeid austaval viisil. Olete rääkinud ja keelanud, kuid märkimisväärset tulemust pole sellel olnud. Ma ei tea, kas olete käinud Gordoni perekoolis või lugenud T. Gordoni raamatut „Tark lapsevanem“. Rusikareegel on see, et kui laps käitub halvasti, siis ta tunneb end ebakindlalt või muul moel halvasti. Te ütlete ise ka, et kui tal on hea tuju, siis on kõik hästi, kuid paha tuju korral käitub ta teistega erineval viisil nö halvasti. Soovitan teil pöörata tähelepanu toetavale ja aktiivsele kuulamisele. Kui vajate selle kohta rohkem teada, siis meie kodulehel on lühike ülevaade: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/. Pikemalt saate lugeda Gordoni raamatust.
On tavaline, et lapsed ei oska rääkida oma sügavamatest probleemidest. Küsimisest ei ole tavaliselt palju abi. Kui aga sõnastada ümber seda, mis laps räägib ning peegeldada seda, kuidas ta end hetkel tunneb, siis hakkab laps end tasapisi rohkem avama ning õpib ise ennast paremini tundma ja väljendama. Oluline on püüda näha nö ebaviisaka käitumise taga lapse vajadusi ja tundeid. Kui laps ei vasta noorema venna küsimuse peale, siis võib ka lapsevanem mõistvalt kõrvalt peegeldada umbes nii: „sa ei taha vennaga rääkida praegu“, „sul ei ole rääkimiseks tuju praegu“. Kui laps tajub, et keegi püüab mõista, ega anna hinnanguid, siis ta hakkab rohkem rääkima ja avanema.
Vanematel õdedel/vendadel võib olla enda sisse jäänud vimma ja viha. Kui sünnivad nooremad lapsed, siis see teeb perele ja lastele palju rõõmu, kuid lisaks ka ebamugavust, hirmu, pettumist, ilmajäämistunnet jne. Võite mõelda, kui palju vanem laps on saanud väljendada oma negatiivseid tundeid väiksemate suhtes? Kuidas teie olete reageerinud, kui vanem laps väljendab, et nooremad on näiteks tüütud? Negatiivsete tunnete väljendamist võib pigem julgustada. Tunded ei tähenda seda, et väikesed talle päriselt ei meeldiks. Tunded annavad märku vaid mingitest vajadustest. Mida vabamalt saab laps teile oma negatiivseid tundeid väljendada, seda vabamalt saab ka armastus liikuda. Õdede ja vendade suhetest ning lapsevanemate rollist kirjutavad hästi E. Mazlish ja A. Faber oma raamatus „Õed ja vennad rahujalal“.
Kui teil tekib aktiivse kuulamise kohta küsimusi, siis kirjutage uuesti või pöörduge meie nõustaja poole, et silmast silma rääkida. Minu kogemus on see, et aktiivne ja toetav kuulamine teeb imesid, kui seda õiges kohas (lapse probleemi korral) teha.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
