Tere.
Olen tõsiselt mures, sest mul on selline tunne, et ma enam lihtsalt ei jaksa, olen murdumas/murdunud ema.Et probleemist paremini aru saada kirjutan pikemalt.
Tütar on praktiliselt sündimisest saadik olnud rahulolematu, öiste magamistega oli probleemid, oli rahutu, nuttis- viskas pulka ja ma pidin teda praktiliselt terve öö mingis kindlas asendis hoidma, et ta magaks. Kui laps oli 1,5 aastane olid meil mehega isiklikud probleemid, meie tülitsemised võisid kindlasti jätta ka lapse psüühikale jälje.
Kuna olen kodune, siis viibin oma lapse kõrval 24/7 ja tundub, et laps teab seda nagu oleksin ma tema teener ja peaksingi vaid tema soove ja tujusid täitma.
Kui väiksem oli, siis ärkaski juba üles paha tuju, jonni ja kummaliste nõudmistega - a-la keera teine külg, kui keerad, siis leitakse teisi probleeme, miks saaks viriseda. Isegi nüüd korduvad sellistel arusaamatutel põhjustel jonnid. Toon näite öisest pissil käimisest - nutt, küsin mis viga, saan aru et ta tahab pissile minna, ütlen, et mine käi ära.Tema- emme tuleb ka, kui lähen kaasa, siis ütleb, et mingu ma magama ära, kui viskan voodisse pikali, siis tuleb vinguv nutt, et tulgu ma tagasi jne. jne. jne nii on sellist vingumist aeg-ajalt.
Päeval kui tahab midagi saada nt. mahla, siis isa ei tohi valada, mina pean valama. Kui sööb siis poole söömise pealt hakkab samuti virisema, et "emme aitab, emme aitab, tema ei saa". Olen talle korduvalt rääkinud, et oled tubli tüdruk ja saad ise ka söödud, või et kui sa ei saa/taha, siis jäta järgi.
Ta teeb ennast teinekord nii saamatuks, lisaks käib terve päeva selline vinguvas kõneviisis rääkimine.
Lisaks kõigele kakab laps regulaarselt püksi! Ta lihtsalt
ei taha käia potil kakal- keeldub, nutab ja röögib potil, kui ta sinna tõsta. Kuigi tal ei ole kõht kinni, et vabanduseks oleks et valus kakada vms. Läheb mõni aeg mööda, siis hiilib või jookseb teise tuppa, kiigub vastu voodinurka ja kakab püksi! Pissile küsib, kuid kakale mitte...
Olen nii lapse kui kakaste riiete pesemisest nii tüdinud ja sellest (mulle) arusaamatust vingumisest, moraalselt ja vaimselt nii läbi et olen last isegi käega tagumikule laksutanud. Tean - see on vale ja olen isegi nutnud sellise enda käitumise pärast.
Palun tõesti abi ja nõustamist, kuidas tegutseda edasi .
Ma saan aru, et lapse püksi kakamine on teie jaoks muutunud tüütuks probleemiks, kuid see ei ole sugugi ainuke probleem. Teid häirib lapse nõudlikkus, abitus ja jonnid. Ütlete, et laps oli juba peale sündimist rahutu ja nuttis palju. Teile teeb muret, et olete väsimusest ning abitusest lapsele ka laksu andnud ning mõistate, et see on vale ja kaugeltki mitte hea lahendus.
Lapsed on tõepoolest erinevad nii oma temperamendilt kui ka vajadustelt. Mõned lapsed nutavad rohkem kui teised ning kahtlemata mõjutab see ka vanemate meeleolu ja väsimuse taset. Kirjast jäi mulje, et teie ja lapse vahel on kujunenud välja mingit viisi suhtlemise muster, millega te rahul ei ole. Kindel on siiski see, et kui vanem ei ole enda ja lapse suhtega rahul, siis vanem ise saab proovida midagi muuta. Selleks, et leida ideid oma käitumise muutmiseks, tuleks natuke põhjalikumalt uurida, kuidas te praegu ise reageerite ja käitute, mis toimib ja millest tegelikult kasu ei ole. Võite pöörduda ka nõustaja poole, kellega koos selgusele jõuda, mida võiksite uut moodi teha, et teie ja lapse suhe hakkaks muutuma nii teie kui ka lapse jaoks rahuldustpakkuvamaks.
Üldiselt võib öelda, et teie laps on vanuses, kus oma mina ja oma tahe arenevad väga jõudsalt ning see on tuleviku mõttes oluline arenguetapp. Lapsel on vaja selles vanuses kogeda võimalikult palju, et ta saab ise otsustada ja ise oma asjadega hakkama. Keeruline on see vanus seetõttu, et lastel pole veel kuigi palju elukogemust ja seega vanemad peavad neid siiski päris palju suunama. Kui vanem seab piire, siis tekitab see lapsele tihti pahameelt. Tähtis on see, et kui piir on tõeliselt vajalik, siis vanem jääks sellele kindlaks ning lubaks lapsel oma pahameelt väljendada. Kõige peenem kunst lapsevanemaks olemise juures ongi see, kuidas hoida selgeid piire ning pakkuda samal ajal emotsionaalset toetust ja aktsepteerida lapse tundeid. Teie toodud näidete korral võib öelda midagi sellist: „Mul on praegu hea olla ja ma ei taha teist külge keerata. Ma saan aru, et sulle meeldiks, kui ma keeraksin ennast“ või „Sul on praegu paha tuju“ või „Jah, ma saan aru, et sulle meeldiks kui emme valab mahla, aga täna valab issi. Kas tahad mahla või mitte?“. Selged piirid koos sõbraliku aktsepteerimisega loovad lapse arengu jaoks vajaliku emotsionaalselt turvalise õhkkonna. Lapsel on vaja tunda, et vanema piire ei saa nutu ja jonniga nihutada. On tähtis, et laps saab rahulikult nutta, kui ta seda vajab. Frustratsioon ja pettumused on ju lapse arengus normaalsed ning tunnete väljendamine samuti. Nutu ja jonni vajalikkusest räägib väga hästi Aletha Solter oma raamatus „Nutt ja jonnihood“. Soovitan lugeda, kui teil huvi ja jaksu on.
Üks võimalik seletus püksi kakamise probleemile on see, et kakamisest võib saada siis probleem, kui vanema ja lapse vahel tekib võimuvõitlus ning lapsele tundub, et potti kakamine on vanema jaoks kuidagi oluline. Üldiselt on pissimine ja kakamine loomulikud protsessid, mida laps hakkab tasapisi ise tajuma ja kontrollima. Tavaliselt mõjub hästi, kui vanem suhtub sellesse teemasse kui lihtsalt praktilisse ning jätab emotsioonid kõrvale. Kui juhtub, et kaka tuleb püksi või piss voodisse, siis tuleb rahulikult arutada lapsega, mida teha vaja. Selles vanuses laps võib juba ise olla abiks pesemisel, vahetada riided jne. Kindlasti ei tohiks last karistada, lihtsalt tegeleda praktilise probleemiga. Väga toredasti on potil käimise teemal kirjutanud ka mitme lapse ema Anna Wahlgren oma raamatus „Kooskasvamine“ (lk. 314).
Kui tunnete, et olete väsinud ja jaksu on vähe, siis on muidugi esmatähtis luua endale võimalus puhata ja patareisid laadida. Kui olete ise väsinud ja pinges, siis läheb laps veelgi rohkem pingesse ning probleemid aina kasvavad. Otsige endale aktiivselt tuttavate, sugulaste või pereliikmete hulgast abi, et saaksite puhata ja panna lapsevanema roll mõneks ajaks kõrvale. Ka teil on vajadused, mille eest peate hoolitsema, et oleks jaksu oma lapse jaoks olla mõistvam ja selgepiirilisem.
