Tere, eile palus mu 6-aastane poeg, et me mängiksime "homme" mängu sellest, kuidas ta sündis. Ehk mängiks läbi minu sünnituse ja tema sündi niimoodi, et väike õde mängib teda (sest ta on kõige väiksem peres, sobib olema beebi kõige paremini), teised pereliikmed kehastuvad siis kordamööda taksojuhiks, kes haiglasse viib, ämmaemandaks, arstiks, õnnelikuks isaks ja vanaemaks pärast sündi jne. Me ei ole sellest saladust teinud, kuidas lapsed sündivad. Ta teab, et sünnitus on valus, kuid imeline protsess. Samas ei tunne mina üldse mugavalt end sellises mängus. Eelkõige ehk sellest, et sünnitus ei läinud nii nagu ma oleksin soovinud ja lõppes keisriga. Ja see tundub mulle ka natuke liiga isiklik. Samas see on ju ka tema enda isiklik kogemus ja tundub, et tal on seda "läbimängu" millekski vaja. Kuidas oleks teie arvates mõtekas käituda? Kas lavastada sünnitust sellisena, nagu ma oleksin seda tegelikult soovinud, teha seda võimalikult tõetruult või seletada lapsele et ma ei taha seda mängida?
Teie 6-aastane poeg soovib mängida iseenda ilmale tulekut. Olete häiritud, sest tunnete end selles situatsioonis ebamugavalt.
Lapsed tõesti mängivad väga erisuguseid mänge. Mis on huvitav ühele ei pruugi üldse huvi pakkuda teisele lapsele. Mõni laps on küll huvitatud väga detailsest mängust, aga tähendused neile detailidele on lapsel siiski teised kui täiskasvanumaailmas. Sõltuvalt sellest, mis parasjagu lapse infoväljas on või olnud on, ilmub see ka tema mängu ja küsimustesse. Mõnikord jäävad nad justkui sellesse huvisse kinni ja tegelevad oma peas sama probleemiga mitu nädalat.
Vaatamata selgituse sisule, mida jagate, on oluline, et tunnete end ise mugavalt ja olete n.ö. olukorra peremees. Kuna kirjutate, et tegelikult ei tunne te poja ettepaneku osas end kuigi hästi, siis soovitan seda pojale ka öelda. Näiteks: “Mulle meeldib, et sa beebide ja ka enda sünni vastu huvi tunned. See oli minu/ meie pere jaoks nii suur ja tähtis ja eriline sündmus ja ma tõesti pabistasin siis natuke. Kõik läkski hästi, aga ikkagi oleks mul nüüd liiga raske seda uuesti mängida. Ma kindlasti ei taha seda teha. Aga me võime enne õhtusööki rääkida, kuidas sa ilmale tulid ja kuidas me siis kõik nii väga rõõmustasime. Ja kuidas sa siis hakkasid naeratama ja roomama ja esimisei sõnu ütlema. Need olid nii naljakad”
Jääge kindlaks igasugustele mangumistele. Te olete niiviisi edastanud pojale iseenda vajadusi arvestava Mina- sõnumi. Isegi, kui see pojale ei meeldi, siis pikemas perspektiivis õpib ta ise oma Mina- sõnumeid seadma ja seega ka oma vajaduste eest selgelt seisma.
Kui räägite sünnist, siis ei peaks seda tegema väga üksikasjalikult, pigem ikka eakohaselt. Saate ise otsustada, kas mainite seda, et arstid otsustasid, et kindluse mõttes tuli teha väike operatsioon või jääte traditsioonilise loo juurde. Ainus kriteerium siinkohal on ikkagi teie sisetunne. Kui tunnete, et saate mainida operatsiooni, siis on tõenäoline, et teie lapse jaoks on see turvaline info. Lapsed loevad ikka palju rohkem vanemate emotsioonidest ja sellest kuidas sõnumit edastatakse, kui sellest, milline on teate sõnaline sisu.
Kui räägite sünnitusest, siis võiksite kasutada mingeid piltidega lasteraamatuid. Võib olla leiate raamatukogust raamatu: Mall Johanson ”Kuidas ma maailma tulin”. Raamatupood Apollo iseloomustas seda raamatut nii: “Raamatus jutustatakse, kuidas sünnivad loomadel pojad ja inimestel lapsed. Perekonnas toimuvale toetudes vastab autor laste pärimistele, kust nad tulnud on. Esitus on lihtne ja lastele arusaadav. Rikkalikult illustreeritud raamat õpetab 5-8 aastasi lapsi (ja nende vanemaid) loomulikult suhtuma eluavaldustesse meie ümber.“
Alternatiivina võiksite kaaluda mängu mängimist, aga nii, et see toimuks nukkudega või näiteks üllatusmuna figuuridega. Ja ikkagi vastavalt eale selgitusi jagades.
Soovin teile loomingulist lähenemist!
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
