Tere,
Laps 1,4 a. Ütleb u 30 sõna, oskab öelda mis häält teevad mõningad loomad,kehaosasid näidata,käib potil,joob ise tassist,oskab näidata enda vanust jne. Kõndima hakka u kuu aega tagasi. Arenguliselt täiesti eakohane laps. Aga muret toob hoopis lapse käitumine, magama läheb u 21-21.30 ajal ja ärkab hommikuti kella 6-7 ajal, väsinuna,pahas tujus ja koos jonniga. Vahel harva kui magab kella 8ni on laps rõõmus ja heatujuline. Iseseisvalt ei mängi üldse, kodus teise tuppa üksinda ei lähe,tuleb võtab kohe käest kinni,võõras kohas hirmuga jälgib kus mina olen ja istub pigem süles, kui teiste laste seltsis..juures istun siis mängib iseseisvalt ka. Lõunaund magab u 1,5 tundi. Aegajalt mängides, ilma mingi teadaoleva põhjusega laps ehmub ja ronib sülle. Jälgides teisi tema vanuseid kes on rõõmsad,iseseisvamad ja uudishimulikud, tekib küsimus kas kõik hästi.Kas peaksin pöörduma neuroloogi juurde, et ehk unehäired vmt? Või seotud ehk sellega et lapsel oli sündides kahtlus hapnikupuudusele? Või täiesti normaalne laps on iseärasustega? aitäh
Tunnete rahutust lapse uneprobleemide üle. Samuti tundub teile, et teie laps on veidi vähem iseseisev, kui paljud teised selles vanuses lapsed.
Usun küll, et teil on õigus ja teil on tõepoolest täiesti normaalne laps ja loomulikult vaid teie lapsele omaste erilisustega. Arenguliselt tundub kõik korras olema. Kirjelduste põhjal on käituminegi lapsel üsna eakohane.
Väikelaps on n.ö. “ema küljes kinni” natuke rohkem või vähem kui aasta ja sealt edasi hakkab toimuma emast eraldumine. Kui kuni aastane laps tajub, et ema on temaga justkui üks ja sama objekt ja põhimõtteliselt loodud selleks, et tema vajadusi rahuldada, siis peagi hakkab ta katsetama teistsugust käitumist. Algul ei suuda laps üksi olla. Ta peab pidevalt kontrollima, kas ema on läheduses, kas ema on ikkagi olemas, kui teda alati nähtaval ei ole. Kui ema on kadunud, siis tajub laps, et ka tema endaga ei ole kõik korras. Mõnikord paistab see hästi välja peitusemängust. Kui laps ei näe ema, siis arvab ta, et ka teda ennast ei ole näha- näiteks pistab pea kavalalt diivani taha ja ütleb, et sa ei näe mind (tegelikult ei näe tema hoopis teid). Või laps poeb peitu, aga ei suuda siiski ise kaua peidus püsida vaid tuleb nalja tehes välja end näitama ja tegelikult ka ikka kontrollima, et ema on alles. Mida aeg edasi, seda rohkem suudab laps ilma emata/ lähedase täiskasvanuta aega veeta ja peagi suudab ta ka mõnda aega üksi mängida. See “peagi” on aga väga individuaalne. Üldiselt on arengupsühholoogid seisukohal, et 2,5- 3 aastaseni toimuv eraldumisprotsess on täiesti normaalne. Eks ole meie riigis lapsehoolduspuhkus kuni lapse 3 aastaseks saamiseni ka sellest kontekstist tulenev. Paraku on tõsiasi, et juba 1 aasta ja mõne kuu vanuselt, kui seadusejärgne rahaline tugi otsa saamas, hakkavad lapsevanemad otsima võimalusi, et laps lasteaeda panna. Materiaalne elu tungib peale oma karmusega. Siinkohal tuleb jällegi mängu laste valmisolek, laste individuaalsus. Mõni laps elab uude elukorraldusse sisse vaevadeta ja õhinal, teine ei suuda aga kuidagi leppida olukorraga ja näitab oma protesti välja endasse tõmbumisega, agressive käitumisega või haigeksjäämisega. Pean teie 1,4 aastase lapse vajadust teiega rohkelt koos olla täiesti eakohaseks. Tore oleks, kui praeguses etapis oleks lapse isa või mõni teine täiskasvanud pereliige rohkelt lapsele kättesaadav ja huvitatud temast. See soodustab oluliselt eraldusprotsessi teist kui lapsele kõige olulisemast täiskasvanust.
Mis puudutab magamist, siis eks ole me ka ise mõnikord vähem välja puhanud. Täiskasvanu oskab oma emotsioone kontrollida, kuid natuke üle aastane laps kindlasti mitte. Võib olla, et ka teie ise ei ole väga rahulik olukorras, kus laps läheb magama peaaegu, et teiega koos, tõuseb, aga oluliselt varem, kui te ise ehk sooviksite. Sellisel minu meelevaldsel oletusel, et te mõlemad olete omal kombel häiritud, võib kasvada päris korralik rahulolematuse ja pahuruse pomm, kus üks mõjutab teist. Kui see tõesti nii on, siis proovige olla mudeliks, kuidas negatiivseid tundeid maandada. Peegeldage lapsele tagasi tema tundeid:” Mulle tundub, et sa oled päris pahas tujus.?” “ Kas sinu mängukaru on ka pahas tujus?” Niiviisi õpib laps oma tunnetele sisu andma ja end väljendama ja pikemas perspektiivis emotsioone kontrollima.
Uneprobleemid on väga paljudel väikelastel. On võimalik, et laps elab mingil kombel läbi oma stressi või teie mingit muret, kas olemasoleva või alles tulevikus kätte jõudva sündmuse pärast. Siin võib edu tuua kõige tavalisem erinevate variantide katsetamine või järk järgult erinevate võimalike stressorite ellimineerimine. Lisan siinkohal lingi kirjast, kus on lühidalt kirjeldatud võimalikke probleemi allikaid. http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/e-noustamine/postitused/?fid=6&tid=4917
Soovin teile rahulikku meelt!
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
aitäh