Tere!
Minu mure on seotud just 6 aastaseks saanud pojaga. Vahepeal käitub ta väga provotseerivalt. Näiteks õuest tuppa tulles astub ta poriste kummikutega tuppa vaibale. Kui ma palun tal kummikud jalast võtta, enne kui tuppa läheb, siis ta nagu ei kuulekski mind. Või hakkab söögilauas putru sööma lusikavarrega. Kas see on tähelepanuvajadus, piiride katsetamine või midagi muud. Kuidas peaksin käituma, kui laps saab küll aru, et nii ei tehta ja ei tohiks teha, aga jätkab ikka oma tegevust.
Olen talle öelnud mina-sõnumite abil, et mulle ei meeldi kui vaip saab toas poriseks, ma pean seda siis koristama jne, aga sel hetkel see lapse käitumist ei muuda. Vahepeal hakkab küll sealt jutust midagi välja tulema stiilis- teen nii, kuna sa ei luba mul koju jääda või multikaid vaadata või muud sellist. Ühesõnaga laps esitab mulle nõudmisi - kui tema käitub mulle vastuvõetavalt, pean midagi temale vastu andma. Sellistele nõudmistele mina vastu loomulikult ei tule.
Laps on muidu lasteaias väga vaikne, põhimõtteliselt ei räägi ta seal midagi (kui küsimustele vastab, siis nii vaikse häälega, et on raske teda kuulda), mängib üksi. Nii kui lasteaiast koju tuleb, hakkab hästi valju häälega ja pikalt- laialt seletama. Lasteaias niisiis talle ei meeldi ja ütleb, et tahab haigeks jääda, siis saab kodus olla. Peres on ka 4 aastane poiss ja 1,9 aastne tüdruk. 4 aastane käib samuti lasteaias, temal selliseid suhtlemisprobleeme lasteaias ei ole.
Abikaasa paneb provotseeriva käitumise puhu poisi üksi tuppa järele mõtlema. Ka mina olen seda teinud kui muud enam teha ei oska. Vahepeal on aga külas meil vanaema, kes heidab mehele ette, et ta ei seleta lastele piisavalt asju ja paneb neid liiga tihti üksi tuppa karjuma. Aga kas sel hetkel on õige asju seletada, kui laps lihtsalt tahab näidata, et tema teeb, mis tahab. Või tulekski siis just pikka vestlust arendada?
Teie peres kasvavad kolm last ja nagu isegi tõdete, on nad väga erinevad. Muret teeb vanima lapse käitumine, kes käitub ebakohaselt ja vaatamata sellele, et olete olukordi püüdnud minasõnumeid kasutades muuta, pole nad toiminud.
Kas laps provotseerib?
Lapse iga käitumise taga on mingi rahuldamata vajadus, me kõik- ka täiskasvanud, käitume vajaduspõhiselt. Seega võiksite lapse ebakohast käitumist võtta signaalina/sõnumina lapselt. Ta ei tee seda pahatahtlikkusest või sooviga oma vanemaid meelega ärritada/pahandada,- lihtsalt teisiti ei oska ta oma sisemist vajadust väljendada.
Nagu isegi oletate, võib tegu olla tähelepanuvajadusega. Kui peres on mitu last, siis võib olla päris keerukas kõigile võrdselt aega ja tähelepanu jagada- mida aga iga laps väga vajab. Paratamatult läheb aur väiksemate peale, tavaliselt vajavadki õigustatud abi ja tegelemist just pisikesed lapsed. Seega võib kõige vanem poeg tunda end ebaolulisena, kõrvalejäetuna ning see tekitab temas erinevaid negatiivseid tugevaid tundeid, mis võivadki väljenduda provotseerivas käitumises- vähemalt siis saan ma tähelepanu ja minuga tegeletakse, ja veel otsekohe!
Kui lapse käitumine ka teie emotsioone mõjutab, väljendage neid ausalt - samas ikkagi olemas olles ja mitte ära lagunedes või lapse nõudmistele järele andes. Samas on laps aktiivselt kuulates andnud ka selgeid vihjeid oma vajadustest, talle meeldiks olla pigem kodus, kui lasteaias. Selle teemaga on ehk võimalik kodus edasi tegeleda, last kuulata ja ehk on võimalik leida teil koostöös ka last ja teid rahuldav lahendus, näiteks: ehk on võimalik anda pojale ühte vaba päeva lasteaiast, või kasvõi lühemat päeva ning sellel ajal saaksite vaid temaga tegeleda, talle tähelepanu pöörata. Või leida iga päev aega: sina-mina aega, mis tähendab, et iga päev teete koos midagi, mis lapsele meeldib (lugeda ette raamatut, laduda klotse, joonistada, jalutada jne.)- see annab tunde ja kogemuse: olen oluline! Saate seda ehk abikaasaga jagada, laps tunnetab nii mõlema vanema armastust ja tähelepanu.
On äärmiselt oluline, kuidas vanem ennast väljendab olukordades, kus lapse käitumine ei ole talle vastuvõetav, abiks on siin suhtlemisoskused. Vanemana tunneme end kindlalt ja reageerime rahulikumalt, kui teame, mil moel käsitleda konflikte või kuidas aidata mures last. Vaadake: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Ütlete, et kuulate oma last ja edastate talle minasõnumeid, millised ei kanna vilja. Arusaadav, et ootate kiireid muutusi, paraku võtavad need aega. Minasõnumite edastamisel on oluline ka, kuidas rääkida (hääletoon) ja kas seal on välja toodud ka hinnanguvaba käitumise kirjeldus (et laps ei tunneks end süüdistatuna ega peaks end kohe kaitsepositsioonile asetama) ja teie siirad tunded toimunuga seoses. Laps peab mõistma, mis on kohane käitumine ja kuidas tema teid aidata saaks, et teie end hästi tunneksite. Vanemana tuleks teil kindlaks jääda ja mitte loobuda tõhusatest suhtlemisoskustest- mida järjekindlalt, päevast päeva kasutades harjub ka laps teie suhtlusstiiliga. Kui laps adub, et teda kuulatakse tõeliselt, et teda ei karistata, kasvab aegamööda tema usaldus teie vastu ning ta on valmis teiega koostööd tegema.
Nüüd veel lapse oma tuppa sulgemisest, kui kasvatusmeetodist - see võib olla lapsele üsna hirmutav kogemus ja on loomulik, et selle vastu ägedalt protestib (karjub). Omakorda keeruline on tema jaoks see, et ta saab karistada oma tunnete eest, mida ta ei oska teisiti väljendad kui protestides, veidralt käitudes. Olge temaga koos, aidake rahuneda tal nii, et ta ei peaks kartma teie poolt hülgamist (üksi tuppa sulgemine), andke teada, et mõistate tema tundeid (aktiivne kuulamine), kuid peate lubamatuks tema mõnd tegu (mina-sõnum). Sel viisil piiride seadmine on turvaline ega mõju traumeerivalt tema enesetundele. Mida iga laps vajab, on see, et teda sellisena-nagu -ta -on aktsepteeritakse ja armastatakse.
3 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
