Tere
Olen uurinud palju ja üritanud elida infot internetist oma murele, kuid siiani pole ma seda suutnud lahedada.
Mures selles, et minu 6 aastane tütar ei liigu oma kodus ilma emata või isata. Varasemalt elasime väikses korteris, kus laps magas meie toas. Nüüdeseks aga oleme kolinud oma majja mis on 2 korde ja lapsel on ka seal oma tuba. Enne oma koju kolimist rääkisime lapsele kui vahva saab meil seal olea, et temal on oma tuba ja saab oma toas magada ja mängida, et ruumi on palju jne. Kui kolisime aga oma koju muutus kõik. magamistoad asuvad II korrusel ja wc ajutiselt i siis oli ühtuti alati probleem, et peame temaga kaasa minema, oma toas ta ei maganud ja arvasin, et lahedus oleks see kui tõstame tema voodi meie tuppa, et harjuks uue koduga. Igakord kui lksin kasvõi alla korrusele vett jooma jooksis ta minuga kaasa, wc samuti, oma toas ei ole ta üldse ja sinnagi ei lähe ta ilma meieta. Ühesõnaga kui tal kuskile vaja minna siis peame meie temaga kaasa minema. Alguses arvasin, et see harjutmise asi, kuid nõõdseks on möödas juba 10 kuud ja pole mingeid märke muutumisest, olen üritanud tema toas temaga mängida ja raamtuid lugeda, kuid siiski lõpuks oleme meie magamistoas. Ei saa enam aru, milles võiks asi olla, miks kardab laps üksi olla. Olen pannud ka nii palju tulesid põlema, et tal oleks julgem, kuid ei ikka jookseb minuga õhtuti kaasa alla korrusele, kui lähen vett jooma. Ta ei ole nõus ka üksi ülesse korrusele minema isegi kui tuled põlevad, ütleb et saada teda poole treppini. Minu mõistus on juba otsas, sest väsitav on see koguaeg temaga koos minemine. Olen väsinud juba temaga vaidlemast, olen proovinud teda kuulata ja temaga rääkida, olen kasutanud Mina sõnumit, kuid siiani pole see kuhugi viinud. Viimasel korral ütles, e ttema läheb magama oma tuppa siis kui trepile tuleb uks ette. Uurisin siis, et kas kardab treppi vms ja mida ta selle juures kardab. Meie toas magades tõstsime lähipäevil tema voodi teise nurka ja ta rõõmustas, et siin magab paremini kuna ei näe treppi. Mis horm võiks olla trepi ees või seostada seda. Ise arvasin, et see on taas mingi vabandus, et miks mitte oma toas magada. Sest ka eelnevalt on olnud see, et kui kass minu toas magaks siis magakasin ka seal, kuid kasss magabki tema toas. Ta on väga vaidlushimuline ja hommikut algavadki meil tihti sellega, et kõik kasvatajad on lasteaias pahad ja ta vihab neid ja tema enam sinna ei lähe jne. Siiani ei ole kodus kasvatajatest midagi halba rääkinud alati head, sest tõesti meil toredad kasvatajad. Aga ma olen juba mõelnud ka minna kuhu nõustaja-psühholoogi vastuvõtule, sest tunnen, et ei saa temaga enam hakkama. Ehk oskate kedagi tartus soovitada kelle juurde vajadusel pöörduda.
Triinu
Teie kuueaastane tütar ei ole kümne kuuga kohanenud uue koduga, kardab liikuda korruste vahel üksi ning keeldub omaette olema oma toas ning seal ka magama.
See, et lapsed hirmu tunnevad, on pigem norm kui erand. Eriti palju erinevaid hirme esineb just väikelastel ja koolieelikutel, kuna nende arusaam maailmast ja mõtlemise eripärad "soosivad" neid.
Hirmu tuleks lapsevanematel võtta kui inimlikku, loomulikku ja enesealalhoiuks vajalikku tunnet. Samas, hirm ei ole enam "kasulik", kui teda saab liiga palju, nii et hakkab normaalset elu segama.
Võite mõelda, mis on teie peres viimase poole aasta/aasta jooksul muutunud, lisaks kolimisele - lapsed reageerivad endale arusaamatutele või pingeid tekitavatele olukordadele ka hirmudega (pereliikme haigus, muutused vanematevahelises läbisaamises, teie lapse puhul võib suurenenud hirmukust tingida kohanemine tema jaoks liiga suure eluruumiga, eraldumishirm vanematest, jne. jne.).
Oluline on saavutada kontroll oma hirmude üle, õppida nendega elama ja toime tulema.
Lapsevanemad saavad aidata last, kes juba on hirmul, teda rahustades, turvatunnet taastades ja julgustades avatult oma tundeid väljendama. Vältida tuleks naeruvääristamist, sundimist ja loogilist veenmist, lapse hirmu eirata või lubades lapsel kardetud objekti või olukorda vältida. Ka füüsiline kontakt (silitused, patsutused, kallistused, embus) on lapsele rahustav ja turvatunnet sisendav.
Kuidas veel oma last aidata? Toetav on mures last aktiivselt kuulata. Teie laps on näiteks väljendanud, et ta kardab kodus üksi oma toas olla, - võite seda edasi arendada, sõnastades kuuldu ümber, näiteks: "Näen, et kodus olles on sul raske oma tuppa astuda, sest kardad midagi." Mida laps sellele vastab, saate sealt vestlust edasi kerida ja tasapisi selgub, kas hirmu taga on kartus olla vanematest eraldi, toa suurus, "vaimud", või hoopis midagi muud. Siis saate juba koostöös edasi arutada, kuidas seda olukorda muuta, et laps oleks nõus oma toas olema, mängima ja lõpuks ka magama (abivahendid- ehk on abi võlutegelasest/kangelasest, kelle laps endale abistajaks valib; mõni superkangelane, nukk, muinasjututegelane, jne.), julgustaksin teid kaasama last lahenduste otsimisse, see tõstab ka tema enesehinnangut (mina teen ise midagi oma hirmust jagusaamiseks!). Aktiivsest kuulamisest saate lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Lapsed saavad hirmudest võitu tegevuse, näiteks joonistamise kaudu - võite paluda lapsel kujutada oma hirmu, siis lasta tal see paber tillukesteks tükkideks rebida ja wc-potist alla lasta/prügikasti visata. Niiviisi saab ta kogemuse, et kontrollib olukorda.
Abistav on ka lapsele rahustava hingamise tehnika õpetamine. Tehnika kirjeldus/instruktsioon - "Istu mugavas asendis, nii et su jalad toetuvad kindlalt põrandale, su käed lebavad lõdvestunult põlvedel ja selgroog on sirge (harjutust võib teha ka voodis pikali, soodustab rahunemist ja uinumist).
Hinga sügavalt sisse, lugedes mõttes sekundeid: „üks, kaks, kolm, neli”. Enne, kui välja hingad, - hoia hinge kinni, lugedes mõttes: „üks, kaks, kolm, neli”. Nüüd välja hingates, loe mõttes: „üks, kaks, kolm, neli” ja lisa sinna üks positiivne, ennast toetav sisendus. Näiteks: „saan hakkama!”, „lõdvestun!”, „olen rahulik!”, "olen julge!", "uinun rahulikult ja ruttu"jne. (laps võiks valida nende sõnumite seast ühe või paar, mis talle endale meeldivad ja just neid kasutada)
Tee seda harjutust vähemalt neli korda.
Jälgi selle harjutuse ajal oma hingamise pidevat aeglustumist, keha lõdvestumist, mõtete rahunemist."
Et harjutust lapsele õpetada, tehke seda koos. Tehnika saab selgeks kiiresti, selleks, et ta aga muutuks automaatseks (laps saab seda kasutada alati, kui tunneb end pinges või hirmul), võiksite seda koos harjutada kuu aja jooksul, iga päev paar korda.
Teile saab soovitada ennekõike rahulikuks jäämist- juba sellega annate lapsele signaali, et on normaalne, kui sa midagi kardad, me mõistame su tundeid. Püüdke ise lapse hirmude pärast mitte masendusse sattuda, ärrituda või närveerida. Olukorda, kus ka vanem ei tule iseendaga toime, on hirmu kogeval lapsel eriti raske taluda.
Kui kujunenud olukord tõesti ei muutu (muutub hullemaks, hirm süveneb, häirib last ennast või tunnete ise, et enam ei oska mingitki moodi edasi minna), võiksite pöörduda ikkagi ka lastepsühholoogi vastuvõtule. Näiteks Tartu Nõustamis- ja Kriisiabikeskus: http://tnk.tartu.ee
Abi saab ka loovteraapiast- meetoditena sobivad: töö saviväljal, mänguteraapia, liivateraapia. Loovteraapia meetodid töötavad lastega väga hästi, sobides ka tööks lapse hirmudega- turvalises õhkkonnas, toetava saatjaga saab ta läbi oma keha/käte alateadlike muredega tööd teha ja neid leevendada. Vaadake: http://www.loovteraapia.ee/Loovteraapia
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
