Tahaksin teada, et kuidas siis ikkagi kõige õigem käituda on.
Kodus kasvab mul 6 kuune ja 2.aastane. Mõlemad on absoluutsed südametemurdjad aga sellest hoolimata suudavad mind mõnikord lihtsalt hulluks ajada. Kuna nii 2ne kui ka beebi soovivad ühel ajal minu tähelepanu (va. beebi hommikuse uinaku ajal), olen mõnikord täitsa hädas, kuidas seda jagada. Kui beebi mängib ükskõik kui ebahuvitava asjaga, peab kohe 2ne selle enda kätte saama. Niisamuti pakuvad beebile huvi just need asjad, millega teine samal ajal mängib. Ja nii ma siis olen muudkui vahekohtunikuks, kord seletan beebile, et ei tohi venna käest asju ära võtta, sest tema mängib sellega, siis seletan jälle vennale, et ei tohi beebi käest midagi ära võtta ning et tuleb tagasi anda. Mõnikord on selline tunne, et ma ainult seletangi, hommikust õhtuni ja nii iga päev. Ja kui ma midagi 2se käest ära võtan, siis tuleb kindlasti pahameelehoog, mille ohvriks nii mõnigi kord on hoopis beebi ja siis ma jälle seletan, et ei tohi haiget teha ja võtan lohutuseks beebi sülle. Selle peale aga soovib kohe sülle 2ne ja vajab ka lohutust. Aga nii raske on saada sekundiga üle pahast tundest 2se vastu, et ta beebile liiga tegi.
Pahameelehood on sellised, et ta teeb nagu hammustaks- surub hambad vastu minu nägu või käsi aga kuna ma kohe ütlen, et ei tohi hammustada, siis on näha, et ta justkui väriseb vihast aga õnneks ei hammusta (teiste lastega tal see piir puudub ning siis ta ka päriselt hammustab, õnneks mitte beebit, teda ta hoiab väga!). Või "klopib" kätega (kuna ta jõud on ikkagi 2se oma, siis muidugi löögid ei ole valusad aga päevast päeva niimoodi kloppida saamine ajab ikka pahaseks küll). Kunagi ei ole mul võimalik ühtegi selgitust lõpuni öelda, sest ta juba ammu nutab ja soovib kallistada. Kuidas ma sellises olukorras peaksin toimima- peaks ju tundeid peegeldama aga nii kui ma talle midagi tehtud asja kohta räägin, hakkab ta kohe nutma ja ütleb, et on kurb ja tahab jälle kallistada (ta sai selle kuu alguses 2, mistõttu puudub tal veel täielik sõnavara, et midagi kirjeldada). Samas läbi tema nutmise on ju kasutu midagi selgitada?
Tihti on olukord ka nii, et ta teeb midagi lubamatut, mina selgitan, et nii ei tohi teha, kuulamise asemel aga tema hoopis väänleb ja viskleb ning tahab ainult minema saada, kui teda aga lahti ei lase tuleb hammustuse katse ja siis jälle kallistamise vajadus. Mida siis teha? Lasta ta lahti ja teha nägu nagu me oleks rääkinud?
Kui ma palun 2sel kusagile tulla või midagi teha, siis ta ei liiguta ka ennast, tegeleb rahulikult oma asjadega edasi või paneb silmad lausa kinni ja teeskleb justkui, et ta ei kuule ei näe. Seda kuni ma olen mitu korda öelnud ja viimaks hoiatanud, et ma palun viimast korda, siis ma pahandan. Mõnikord see lause mõjub, mõnikord mitte. Kui ma siiski ütlen, et see on viimane kord, kui ma palun, siis see on tõesti viimane kord ning sellele järgneb pahane selgitus, et ma korduvalt palusin, et sa seda ära teeksid, mind teeb väga pahaseks, kui ma pean nii palju kordi ütlema. Ma nii tahaks, et ma ei peaks "seinaga" rääkima.
Kui kõik tülid ja probleemid kõrvale jätta, on mul väga vahva pere. Meie peres on kombeks palju kallistada ja öelda, kui kallis teine on, see kehtib ka laste kohta.
Olen teiega täiesti nõus, teil on kaks imevahvat põnni! Lugedes kirjeldust kaheaastase valikulisest kuulmisest- ja nägemisest,- tuli tahtmatult naeratus suule seda ette kujutades.
Saan aga aru, et toimetamine kahe nii õrnas eas lapsega, (mis siis, et üks juba kahene, või õigemini - alles; rääkimata beebist!) kes mõlemad vajavad oma ema jäägitult, ja ainult enda jaoks, on igale vanemale tõeliseks väljakutseks.
Ilmselgelt olete vastutustundliku ja hooliva emana kursis positiivse vanemluse arusaamade ja kasvatusviisidega. Seda võis lugeda te kirjast, kus püüate kodus tekkivaid laste erimeelsusi lahendada rääkides ja selgitades.
Miks laste vahel nii palju erimeelsusi tekib, - võimalik, et teie peres on ka rivaliteediprobleemid. Kahene on ilma jäänud esiklapse rollist, mil vanemate jäägitu tähelepanu ja imetlus kuulusid vaid talle. Loomulikult tekitab muutunud situatsioon väikelapses frustratsiooni, ta ei ole veel arenguliselt valmis mõistma ega aktsepteerima oma muutunud staatust, ega seda, et väiksem laps saab ja vajabki enam tähelepanu.
Kindlasti annate endast parima, et last muutunud olukorraga kohaneda aidata,- väiksema eest hoolitsemine, millegi tegemise usaldamine, tunnustamine ka väikese panuse või heatahtliku žesti eest- need toetavad kohanemist suurema lapse rolliga.
Olles kahe lapsega terve päeva hõivatud, siis kuidas on õhtuti, kui isa kodus on? Kindlasti annab siis laste hoidmist ümber mängida, et saaksite ka ehk ise veidi aega maha võtta, puhata. Kui te "oma tassi ei täida", ei ole sealt varsti perele midagi anda…
Mõlemale lapsele on väga oluline, eriti aga suuremale, - et ta saab iga päev mõnda aega eraldi mõlema vanema jäägitu tähelepanu osaliseks. Seda nimetatakse sina- mina ajaks, kus siis laps ja vanem veedavad koos aega, tegeledes millegagi, mis last rõõmustab. See ei pea kestma tunde, piisab paarikümnest minutist (lapse tähelepanu ei püsigi kauem), laps saab aga oma turvatunde ja enesehinnangu toetuseks asendamatu positiivsuse laengu- ma olen emmele/issile ja eriline oluline!
Kuna kahe nii väikesega ongi keeruline ja nende kõiki vajadusi märgata ja lahendada,- siis kas oleks teil võimalik aegajalt kedagi ka päevasel ajal appi paluda, et enda koormust vähendada ja lastevahelisi konflikte ennetada?
Toote oma kirjas välja, et kui laps käitub ebakohaselt ja te püüate temaga rääkida, reageerib laps nutuga ja vajab hoopis lohutust. Küsimus siis, kuidas käituda.
Kui lapse tunded on üle keenud, ei olegi ta võimeline teid kuulama, aidata saate teda sel hetkel mitte kehtestades (näiteks: mulle ei meeldi, kui venda hammustad), vaid peegeldades ta tundeid (sulle ei meeldi, kui sinuga pahandan, see teeb su kurvaks). Kui last rahustab sülle võtmine ja nutt, siis nii ongi. Laske lapsel nutud nutta ja rahuneda,- alles siis saate rääkida, lühidalt. Kuigi teile tundub, et te muud ei teegi, kui räägite, - siis mis muul moel me oma lapsi veel kasvatada, aidata ja nendega üldse suhelda saaksime? Ikka rääkides. Aga eakohaselt, see tähendab, mida väiksem laps, seda lihtsamalt. Kaheaastasega ei ole mõtet pikalt analüüsida, piisab, kui ütlete näiteks: Ei löö! mul on valus!
Olukorras, kus palute lapsel midagi teha, või kuskile tulla, ja ta ei liiguta kulmugi selle peale,- võiksite ähvardamise asemel (võimu kasutamine, mis toodab vaid vastupanu) saata lapsele ennetava minasõnumi. Näiteks: kümne minuti pärast läheme hambaid pesema. Või: kui oled oma legomaja kokku pannud, hakkame kõik õhtust sööma.
Sageli reageerivadki lapsed vanematele "valikulise kurtusega", kuna neil on mingi oluline tegevus pooleli. Oma soovidest lapsele paraja ajavaruga teadaandmine soodustab lapse valmidust täiskasvanutega koostööd teha.
Soovin teile jätkuvat rõõmu oma imetoredast perest ja edu laste arenguliste väljakutsetega toime tulla!
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
