Viimasel ajal on poiske kogu aeg omaette. Elame väiksemas külas ja lapsi eriti ei ole, ainult 3 naabrulast, kes enamvähem samavanused. Minu poiss on 7- aastane. Seni said nad väga hästi läbi, olid ninapidi koos. Viimased 2 nädalat aga poiss ei mängi teistega õues. Pigem nokitseb omaette. Ma olen küsinud küll, mis viga aga ta ütleb midagi, lihtsalt ta ei taha mängida, ei viitsi, tahab toas olla jne ühesõnaga alati on miljon vabandust. Teised kutsuvad küll, seega mingit tüli nende vahel nagu ei ole. Kurb vaadata kui laps ilusa ilmaga üksi toas konutab... ei teagi mis teha.
Oled Sa proovinud aktiivse kuulamisega lapse murele lähemale saada? Otsesele küsimusele, mis juhtus, ei oska/taha laps sageli midagi vastata või ütleb, et "ei midagi". Kui aga peegeldada tagasi lapse tundeid ja seda olukorda võib laps ennast avama hakata. Võib näiteks öelda "Ma olen märganud, et sa oled viimasel ajal omaette ja ei taha teistega mängida. Mulle tundub, et Sa nagu väldiksid teisi lapsi ja ma muretsen, et midagi on juhtunud."
Laste vahelised tülid ja arusaamatused on vahel sellised, et üks lastest võtab asja väga tõsiselt ja jääb seda mäletama, teised lapsed aga saavad kergemini üle/või ei märka midagi ja järgmisel päeval ei mäletagi juhtunut. See võib olla üks põhjus, miks naabrilapsed ilusti mängule ootavad, aga poiss ikka minna ei taha. Põhjuseid võib olla teisi ka, aga neid saab teada siis, kui last aktiivselt kuulata
