Mure on peagi 8 aastaseks saava pojaga. Ta on alati olnud üpriski kinnine, väiksest peale ei ole ta tahtnud eriti rääkida, mida on lasteaias teinud või kui on vastanud siis väga lühidalt, sügisel läks ta kooli ja kui küsida, mis päeva jooksul koolis on toimunud või mida koolis lõunaks pakuti, siis vastus on, et tema ei tea. Muidu pole tal õppimisega probleeme, aga kui on vaja jutustada, siis see on täielik õudus. Esimesed tund aega on vaja nutta ja vaielda, et ta ei oska ning ta üldse ei kuula mida ma talle räägin, ning alles siis vaikselt hakkab midagi kaasa tegema. Kui ta oli väiksem, siis tuli selliseid nutuhooge, millest ta enam ei osanud ise välja tulla (vahel tuli väga järsult midagi teha, et ta tähelepanu mujale saada ja ta saaks rahuneda). Kusagile minek on ka enamjaolt paras katsumus, sest nii kui vaja riidesse panema hakata leidu 100 asja, mis on halvasti, alates aluspesust ja lõpetades jopega, ei aita ka see, kui lasta rahulikult riidesse panna, siis ta võibki istuda pool tundi ja jaurata teemal, et särk on halvasti seljas ja teised särgid ka ei sobi.
3 kuud tagasi läksime me elukaaslasega lahku ja ma kolisin koos lastega ära (elame samas linnas, nii et lapsed käivad edasi samas koolis/lasteaias). Vahepeal tundus, et ka poed hakkas rahunema ja jorinaid on olnud vähem, nüüd aga on asi läinud jälle hullemaks. Niipea kui öelda talle midagi, mis talle ei meeldi, nii on lahti kisa ja trampides oma tuppa minek. Viimasel ajal näen, et ka 5a õde on vaikselt hakanud seda käitumisviisi järgi tegema. Poisile ei meeldi ka suured seltskonnad, kui lasteaias oli rühmas palju lapsi kohal, siis tema eelistas teises toas joonistada, lõigata või muud sellist teha. Ka koolis vahetunnis ta pigem vaatab kõrvalt, mida teised teevad. Kui kodus lasta nt tund aega järjest arvutis mängida, siis pärast seda on muutub ta ka tigedaks (püüan võimalikult palju teda arvutist eemal hoida).
Ma näen, et ta ei oska oma emotsioonidega toime tulla, ta ei suuda isegi rahulikult telekat vaadata, alati käed käivad (juba siis kui ta oli alles 2-ne ja teda kaissu võtsin, siis tal oli pidevalt vaja panna nt oma käsi, minu kaenla alla, siis see välja võtta ja siis jälle tagasi panna jne, ning ta teeb seda siiani, ka siis kui nt kaisus telekat vaatab). Olen püüdnud igatipidi temaga toimida ja enam ei oska midagi teha. Näen, et laps ei tunne ennast hästi, aga ei oska teda kuidagi aidata.
Te tahate aidata oma lapsel tunnetega toime tulla, kuid ei tea kuidas. Laps on pigem kinnise ja tagasihoidliku loomuga. Laps ei räägi oma koolipäevast kuigi palju. Probleemiks kujuneb tavaliselt lapse riidesse panek ja õppimine, kui on vaja jutustada. Kirjutate, et poisil on nooremana olnud nutuhooge ning ta on üldiselt aeglaselt rahunenud.
Kindlasti on vaja aktsepteerida, et lastel on erinev temperament. Tavaliselt kipub olema nii, et need kellele meeldib suhelda, meeldivad ka rohkem täiskasvanutele. Tagasihoidlikumad lapsed aga tekitavad täiskasvanutes muremõtteid ja ärevust. Baasilist temperamenti ja sellest tulenevaid vajadusi ei saa muuta. Sel teemal on kirjutanud päris huvitavalt näiteks Soome psühholoogiaprofessor Liisa Keltikangas-Järvinen raamatus „Sotsiaalsus ja sotsiaalsed oskused“.
On üsna tavaline, et osad lapsed ei räägi oma koolipäevast nii nagu vanemad seda ootaksid. Lapse mõtlemine on erinev täiskasvanute omast ning kui vanemad on head kuulajad, siis võivad sellised tagasihoidlikumad lapsed mõningaid endale olulisi seiku rääkida, kuid ülevaadet nad anda ei pruugi veel osata. Seega soovitan info saamise vajaduse korral pöörduda klassijuhataja poole. Lapse suhtes võite olla lihtsalt tähelepanelik ning märgata, kui ta ise mõnda asja tahab rääkida. Sel juhul on mõistlik last kuulata ja sõnastada ümber ning peegeldada tundeid. Lapsed hakkavad tasapisi rohkem rääkima, kui vanemad kuulavad rahulikult, väljendavad mõistmist ega anna hinnanguid ega soovitusi ilma, et laps seda paluks.
Võite ka märgata, kuidas te ise reageerite, kui lapselt midagi küsite või kui laps midagi räägib. Kui laps räägib aeglaselt, kas ootate kannatlikult ja huviga tema lause lõpu ära? Kui laps ei leia kohe sobivaid sõnu, kas pakute talle ise neid? Naised on üldiselt meestest/poistest verbaalselt võimekamad ja seda on näha tihti emade ja poiste suhtes, kus emad lõpetavad poegade lauseid ja aitavad sõnu leida. Kui emad selliselt käituvad, siis poegade initsiatiiv langeb veelgi rohkem ning nad hakkavad aina vähem rääkima. Ma ei tea, kas see teid puudutab, kuid võite oma käitumist ja reageeringuid selle pilguga ka vaadata.
Kui laps on rahulolematu, siis on oluline teda kuulata. Aktiivne kuulamine on imeline vahend toetamaks lapse aktiivsemaks ja iseseisvamaks muutumist. Aktiivse kuulamise kohta võite lugeda meie e-koolitusest suhtlemisoskuste alt : http://www.sinamina.ee/public/koolitused/tark_lapsevanem/index.html#!/ Aktiivne kuulamine aitab lapsel ennast paremini tundma õppida, sest vanem peegeldab talle tema enda vajadusi ja mõtteid tagasi. Kui vanem peegeldab tundeid tagasi, siis laps õpib ise ka nimetama neid seisundeid, mida ta kogeb. Lisaks muutub laps iseseisvamaks ja eneseusaldus kasvab, kui vanem mõistab, aktsepteerib ja kuulab. Kui vanem kuulab ega kiirusta lahenduste pakkumisega, siis laps saab ise lahendustele hakata mõtlema ning valida endale sel hetkel sobivaima välja.
Lahutusel on alati lastele emotsionaalne mõju. On hea, kui nad saavad sel teemal vanematega vabalt rääkida ja väljendada ka neid alateadlikult pinnale kerkivaid reaktsioone, mis ei ole otseselt lahutusega seotud. Lapsed võivad olla peale lahutust ärevamad, agressiivsemad või hoopis endassetõmbunud. Need on normaalsed tunded. Kõige üldisemas mõttes võib öelda, et lastel on vaja kindlustunnet, et nad võivad nii ema kui isa armastada, hoolimata sellest, mis juhtus ema ja isa paarisuhtes. Lahutusega seotud muutustega kohanemine võtab aga alati aega.
Kuigi teie poeg saab peagi 8 aastaseks, siis soovitan teil ikkagi lugeda A. Solteri raamatut „Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla“ .
Kui tahte aktiivset kuulamist praktiliselt õppida, siis võite minna Gordoni perekooli.
