On eelnevalt olnud teemasid, kus laps lööb teisi. Meil mure selles, et ta mitte ainult ei löö, küünista, hammusta teisi vaid ka meid, eriti emmet ja siis peale tehtut naerab. Hommikul nii kui tema ärkab, lööb (või küünistab) emmet kätega näkku, sama ka nt siis kui minnakse koos magama, ja tema veel sipleb voodis, leiab, et tore on emmele enne und veel mõned sahmakad anda.
Oleme lõputult rääkinud (kestnud see juba miski 6kuud), et ei tohi nii teha, kuna emme saab haiget, teised saavad haiget jne. Tema aga peale seletavat juttu tuleb ja teeb kõike täpselt samamoodi uuesti ja uuesti, kuni asi lõppeb sellega, et kas ise lähme tema juurest ära ja ignoreerime, õues tihti olen sunnitud ta kaenlasse võtma ja koju tuppa tulema, sest kaua sa lased tal teisi lüüa, mille peale hakatakse kiljuma ja röökima. Samas kui teda ei keela, teeb ta endiselt kõike samamoodi edasi. Keela või ära keela, tulemus sama. Samuti hakkab lööma, küünistama, hammustama, kui tal on hea tuju või lõbus (nt mänguhoos). Vahel tundub, et nagu ta saaks teema olulisusest aru, aga samas tundub, et see kõik on tema jaoks vaid nali.
Samas on ka teine küsimus, kuidas teha lapsele nt selgeks elementaarseid asju: et õues olles ei joosta autoteele, ei minda üksinda vaid antakse emmele-issile käsi ja koos minnakse üle autotee, või et mänguasju ei loobita teiste suunas, pihta, või kui juua mahla, vett vmt, siis seda juuakse, mitte ei valata maha, või et õuejalanõudega käiakse õues, mitte toas.
Kohati tundub, et laps teeb kõike seda, mis lubatud pole justkui meelega, ja siis pärast on endal nägu naeru täis. Seda siis nii löömise, küünistamise kui ka elementaarsete soovituste põhjalt.
Kohati tundub, et ainult minul on kodus kasvamas selline laps, kes vanemate sõna ei kuula ja iga pahateo järel ka ise rõõmustab..
Te olete mures oma lapse käitumise pärast, eriti arusaamatu on see, et ta lööb ka teid ja ise naerab. Seni pole aidanud ei tema keelamine, takistamine, rääkimine, ega ignoreerimine. Olete märganud, et nagu ei mõistakski teie tõsidust, ega kuula ka teisi teie korraldusi. Kahtlemata pidev keelamine ja valvamine, et midagi ei juhtuks kurnab ja pahandab teid.
Lapse vanus on selline, et ta ilmselt ei veel piisavalt sõnaosav, et saaks endas toimuvat väljendada. Tema käitumine aga võib väljendada segadust temas endas. Küllap ta mõistab, et ei tohi, kuid ometi ei suuda ta ka teisiti. Kirjeldusest saan aru, et pidevalt ongi põhjust pahandamisteks ja vähe võib olla rahulikku toredat olemise aega, nii teil kui lapsel. Tundub nii, et praegu oleks esmatähtis püüda leida nii palju kui võimalik selliseid olukordi, mis oleks nö ohutud ja olla temaga koos nii, et ta saaks kogeda õnnestumist, et te saate temaga veeta nii, et olete rahulik ja rõõmus, anda talle positiivseid elamusi ja kindlasti koos.
Teadmata seda, mis on olnud teie kodus ja peres viimastel kuudel, on raske teha mistahes oletusi põhjuste kohta, kust saab alguse lapse selline käitumine, kuid kindlasti ei ole olemas lapsi, kes on olemuselt parandamatult sõnakuulmatud. Küll aga võib olla talle raske taluda pidevat pinget, kontrolli, keelamisi või igatsust olla teiega koos, võib-olla hirmu, ebakindlust ja ta protestib teiega, sest olete talle väga tähtis. Lapse agressiivset käitumist seletab sageli tema halb enesetunne. Laps ei ole mitte halb, vaid ta seisab oma vajaduste eest ja on valinud selleks kahjuks ebasobiva viisi, sest ta ei oska end teisiti väljendada. Selge see, et piire tuleb seada ja lubamatu käitumisele reageerida, kuid seejärel on otsustava tähtsusega keskendumine temas endas toimuvale. Kasutage riidlemise asemel mina-keelt ja seejärel kindlasti aktiivset kuulamist, et ta kogeks, et te võtate temas toimuvat tõsiselt. Nt kui sa lööd mind ma saan haiget, ma saan aru, et sa oled pahane minu peale. Ma ei taha, et sa hammustad mind, tundub, et oled praegu kuri millegi pärast ….. jne. Sageli piirduvad vanematel agressiivsusele reageerides vaid nö moraalijutuga, kuid laps ei õpi oma tunnetega, mida ta löömise ja hammustamisega väljendavad, ju ikkagi paremini toime tulema. Nad saavad küll teada, et vanemad on pettunud ja pahased, kuid lisandub ka see kogemus, et nad ei tohi oma tundeid kogeda ja nad on vanemate jaoks pahad lapsed.
Igaks juhuks lisan veel, et on äärmiselt oluline, et laps ise ei kogeks mingil moel agressiivsust, füüsilist karistamist ega ka alavääristamisi.
Püüelge nii palju kui võimalik selle poole, et tal oleks positiivseid elamusi, et ta saaks teilt positiivseid emotsioone, et ta kogeks lähedust teiega. Lapse enesetunnet mõjutab kindlasti kogu õhkkond peres, teiste pereliikmete omavahelised suhted, ta vajab rahulikku, sõbralikku õhkkonda, igapäevaseid kindlaid rutiine ja seega turvatunnet.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
