Tere
Meie peres on kasvamas kaks poissi, 2a4k ja 2k. Probleem, millega abi vajame, puudutab vanema lapse käitumist, eelkõige tema öiseid ärkamisi ja aina süvenevat emme külge klammerdumist.
Enne väikese sündi magas vanem laps suure voodi kõrval võrevoodis, millel oli üks külg ära võetud. Magama pani väga pikka aega emme, mõni kuu enne väikevenna sündi hakkas laps hoopis issit magamapanijana eelistama, aga ööseks läksin siiski ise lapse kõrvale. Kui teine laps sündis, proovisin algul mõlema lapsega ühes toas magada, aga kuna nad ajasid pidevalt üksteist üles, jäi meil kehtima selline elukorraldus, et mina magan pisikesega ühes toas, issi suurema lapsega teises.
Poolteist kuud pärast teise lapse sündi, novembri alguses, hakkas kahene ka kodu kõrval väikeses eralasteaias käima - neli päeva nädalas ja hommikupoolikuti. Kohanemine on läinud nii ja naa - enamasti ikkagi hommikuti nutab ja päeval rühmas kasvatajate sõnul aegajalt ka, aga pidi siiski lõpuks rahunema. Kui pärast lõunasööki talle järele lähen, on ta alati olnud heas tujus ja rõõmus.
Kuid viimasel ajal on tekkinud suur probleem öiste ärkamistega - ärkab keset ööd üks või mitu korda üles ja hakkab karjuma, et tahab emmet ja emme kaissu. Issil teda enamasti rahustada ei õnnestu, röökimine läheb väga ruttu hüsteeriliseks. Kuna sellise kisaga ei saa kogu pere magada, olen siis poisi kõrvale läinud. Teine probleem on emme külge klammerdumine. Õhtul tohin ainult mina teda magama panna, muidu järgneb hüsteeriline nutt. Korduvalt on olnud olukord, kus ma toon õuest väiksema ja lähen üles korrusele teda söötma, mille peale kahene siis allkorrusel kisendab, et tahab emme süles üles. Kui vanaema ta sülle võtab ja üles minu juurde toob, see ei sobi, siis karjub laps samuti hüsteeriliselt, kuni ma ise ta tagasi alla viin ja siis uuesti süles üles toon.
Väike magab üsna palju õues, lisaks on mul pidevalt abiks mehe ema, mis võimaldab mul endiselt kahesele palju tähelepanu pöörata, aga sellest ei näi ikkagi piisavat. Ma mõistan, et väikevenna sünd ja lasteaeda minek on talle suured elumuutused, mis sellist käitumist põhjustavad, aga ma olen segaduses, kuidas me mehega käituma peaksime. Kas minust on õige tema öisele kisamisele järele anda ja tema juurde minna või peaksin ma ikkagi teise tuppa jääma ja laskma issil ta maha rahustada. Kui nii, siis mis võtteid issi selleks üldse kasutama peaks? Mida ette võtta selle klammerdumisega, kas püüda talle ikkagi võimaluste piires vastu tulla või kohelda klammerdumise ilminguid (a la ainult emme tohib mind trepist üles tuua) kui jonni ja mitte järele anda? Iseenesest võiksin ma öösiti tema juures olla ja talle võimalikult palju tähelepanu pöörata, kui ma teaksin, et see on õige ja ma sellega aitan lapsel uue olukorraga kohaneda, mitte lihtsalt ei allu tema jonnile. Kaua kohanemine üldse aega võib võtta?
Teie poja klammerdumine on just viimasel ajal probleemiks muutunud. Olete nõutu, kas peaks pöörama talle palju tähelepanu, tegema tema tahtmiste järgi või hoopis jonni eirama. Nagu ilmselt isegi olete mõelnud, on lapse nõudlik käitumine seotud oluliste muutustega. Poisil on praegu keeruline kohaneda nii väikevenna sünniga, kui ka lasteaiaga. Kõige keerulisem on talle aga nende muutuse juures aga see, et ta peab olema lasteaias teist eemal ja kui te kodus tegelete pisikesega, siis tal on raske teid temaga jagada. Tal on hirm, et teid ei ole piisavalt tema jaoks ja et teil on veel keegi, kellega peab võistlema teie tähelepanu pärast, ta ei ole enam teile nii tähtis kui enne. See on ütlemata raske katsumus väikesele lapsele. Seda enam, et selles vanuses käib arengu juurde suurenenud vajadus emotsionaalse läheduse ja koosolemise järele. Ta vajab teid nüüd hoopis rohkem, jagada teiega kõike, oma elamusi ja tahab, et osaleksite tema tegemistes. Ta on küll nüüd suurem, aktiivsem, iseseisvam, aga seejuures tunnetab ka, et te ei ole iseendast mõistetavalt kogu aeg olemas ja see on tema jaoks tõsiselt hirmutav ja just seetõttu on ta muutunud väga nõudlikuks, ta kontrollib (nõuab teid) teid oma käitumisega, et tunda, et temast ka miski sõltub. Ta vajab väga kindlustunnet, et olete olemas ja just tema jaoks. Samal aga kogeb ta ka paratamatult, et peab teist hoopis eemal olema, lasteaias olla on niigi keeruline katsumus (isegi kui seal on tore, on raske olla teist eemal), ja kodus teid väikevennaga jagama. See on keeruline olukord ju ka teile, sest beebi ju samuti vajab teid ja teie vajate ka aega enda jaoks, puhkamiseks, mehega koosolemisteks, kodusteks toimetamiseks.
Kui küsite, mida peaks tegema, siis usun, et lapse vajaduste eiramine vaid suurendab tema hirmu ja klammerduvat, kontrollivat käitumist. Suund peaks olema sellele, et laps kogeks kindlustunnet, et te ei eira teda, võtate tema vajadusi tõsiselt, olete tema jaoks olemas. Samas aga on vaja ka aega, et poiss saaks leppida sellega, et teil on ka teisi tegemisi ja väikevend on oluline pereliige. Kui vähegi võimalik (ehk saab vanaema ja isa aidata just väiksemaga toimetamisel), siis pakkuge suuremale poisile jätkuvalt koosolemisi, võimaldage tal väljendada järjest enam seda, mida ta tunneb ja vajab niivõrd kui palju tema sõnavara väljendab, andke teada, et mõistate tema vajadusi ja tundeid, kaasake teda oma tegemistesse, väiksemaga koos askeldamisesse. Kui poiss tunnetab, et võtate tema vajadusi tõsiselt, siis ei pea ta pidevalt tähelepanu saamiseks võitlema, käituma äärmuslikult ja rahuneb. Vahel hakkavad suuremad ka titalikumalt käituma, et saada tähelepanu – ka see on mõistetav toimetulekuviis. Praegu on tähtis see, et pakkuda poisil kindlustunnet, püüda selle poole, et ta ei kogeks hirmu, et tema vajadusi ei eirata ja et ei teie ega isa ei kao kuhugi. Mingeid meetodeid ja erivõtteid vaja ei ole. Lähtuge sellest, et lapse muutunud käitumine räägib tema vajadustest. Kui ta kogeb, et igapäeva elus toimivad asjad tuttavlikult ja rahulikult, ema-isa on olemas ja rõõmsad, siis rahuneb temagi.
