Poiss (13) mängib kogu aeg arvutit. Muidu hea laps, istub kodus, aga kogu aeg arvuti taga (mingid sõjamängud). Ei taha talle seda päris ära ka keelata, ausalt lihtsalt ei tea, mida teha. Ahastuses mõtlen, et viskan arvuti välja. Samas ei taha tõesti seda teha, aga muud ei oska ka.
Tulemus on see, et kui ta varem mind aitas, siis nüüd üritab teha kõik tööd nii kiiresti kui võimalik (üle nurga või hoopis tegemata) ja viriseb ka selle juures. Et jälle tormata arvuti taha.
Minu poeg on 10 aastane. Mure tuttav. Ühest hilisõhtusest uinumise eelset vestlusest selgus kibe tõde - Arvuti võib olla lapsele vahend muredest vabanemiseks. Kui mängin arvutit ,ei tule halvad asjad pähe, sest kõik mõtted on mängu juures, on põnev ja hea - kõlas vastus.
Arvuti on alati ootevalmis ning tema tegevus vastab soovile - vajutades klahvile A ilmub kuvarile A, vajutades B ilmubki B. Vanematega nii ei ole ... tihti on mujal või siis kohal aga mõtetes ikkagi ära. Neil on oma veendumus ning teadmine, millal ja kuidas kõik olema peab.
Perekoolis asendus kuulmine kuulamisega, see oli omapärane kogemus.
Asuda võistlema (mitte võitlema) helendava kastiga lapse toanurgas on tõsine väljakutse, samas on võita nii palju.
Mul on 5 aastane poiss ja kogu aeg tahab mängida. Muidugi on see talle ju põnev - üks hiireliigutus ja terve maailm muutub. Oleme rääkinud, et me issiga oleme mres, et kui ta kogu aeg arvutiga mängib ei saa ta keha üldse trenni ja siis ta jääb nõrgaks. Samuti, et kardame, et tal siis sõbrad ära kaovad. Kuna põhjendamata käsku-keeldu me ei poolda, mängib ta endiselt edasi, kuid aega on saanud edukalt piirata (ta ise muretseb ka, et kas see või too liikumine on "trenn" ja jälgib, et pikalt mängima ei jää).
Arvutid tõmbavad juba koolieelikuidki. Sealne maailm on põnev ja täpselt nagu Maarit ütles - seal pole reaalse elu muresid ja arvuti teeb enamasti seda mida me tahame.
Arvuti kodust äraviimine või karistuseks keelu kehtestamine ei aita. Selle peale on laps trotsis ja teismelised võivad hakata isegi asendustegevusi otsima.
Kogemustest tean, et juba pisematelegi lastele, kes arvuti "küljes kinni", tasub rääkida arvutist sõltuvusse jäämisest (mitte ähvardava õudusjutuna muidugi). Lasta lapsel võrrelda aega enne arvuti ilmumist ja peale seda. Koolilastel on sageli siis ka hinded kehvemad, sest ei õpita enam. Seda teemat saab ka arutellu tuua ja küsida, mida laps sellest arvab.
Koos arutades võib teha plaani, et kui palju ja millal arvuti taga ollakse. Toimib ainult konkreetne kokkulepe (mitte"kui ära õpid, siis saad alles arvuti taha"). Asi toimib pikemas perspektiivis ka ainult siis, kui neist kokkulepetest kinni peetakse.
Tegelikult oleks tore, kui lapsevanemad ise ka suudaksid arvutimängudega veedetud aega piirata, sest lapsele oluline eeskuju. Seega võiks enda mängude piiramised kokkulepetesse kirja panna
Tähelepanuta ei maksa jätta ka seda, et lapsed varjuvad arvutimängude maailma sageli ka murede tõttu reaalses elus. Sellisel juhul toimib hästi lapsele tähelepanu ja toetuse jagamine.
Nõustun Maariti väitega, et "asuda võistlema arvutikastiga on väljakutse". Siin ongi oluline, et miski peab võistlema, peab olema ka mingi alternatiiv sellele arvutiga mängimisele. See on nagu see, et "Ära mõtle naabritest"-käsku on raske täita, justn imelt lipsab mõte nende juurde, aga kui antakse mingi teine võimalus nagu "Mõtle hoopis puhkusest", on seda palju lihtsam teha.
Nii ka arvutiga. Asendusvariante on palju: trenni minek, rattasõit, sõpradega väljas olemine, vanematega millegi tegemine, maalesõit jne jne, iseasi on see, mis täpselt lapsele meeldib. Aga ärge imestage, kui esimesed päevad, kui arvutit pole, ta igavledes diivanil lamab või teid tüütamas käib.
